Millise tundega alustan selle artikli kirjutamist – kuidas arvate? Mida tähendab meie jaoks jazzklubi? Mida annab meile, tartlastele, teadmine, et linnas kus elame, tegutseb üks maailmatasemel jazzmuusika austajate klubi? Ilmselt paljude jaoks juba enesestmõistetavana näiv fakt võib tunduda paljude teiste linnade inimestele kättesaamatuks unistuseks, isegi ulmeks.

Möödunud sügisel võttis minuga ühendust Põltsamaa lossi esindaja, kes, olles meedia vahendusel kuulnud meie „kangelastegudest” jazzklubide vedamisel, palus tulla appi ja algatada sarnane traditsioon ka Põltsamaal. Algul ma mõtlesin, et ilmselt ei jõua asjaga tegeleda, tahtes muusiku ameti kõrvale niigi hulganisti kuhjunud kohustuste mahtu pigem vähendada ja mitte suurendada. Peatselt aga hakkasin aru saama, milles on jazzklubi kui nähtuse fenomen. Meie hüüdlause – „võtkem tassike jazzi” ja klubi nimi „Tartu Jazz Club” on usutavasti leidnud püsiva koha tartlaste alateadvuses ning olen kindel, et sellele alateadvuse nupule vajutades on igal muusikat armastaval inimesel esile kerkimas positiivsed, soojad seosed – kvaliteetne muusika, meeldiv seltskond, maitsev toit, tasukohased hinnad jne. Klubi logol on kujutatud teetass, millele on justkui maalitud erinevate muusikainstrumentide kontuurid, võibolla aga püsibki kogu tassike pillidest koos. Kui Evelin Pissarenko selle logo välja mõtles, tundus see väga originaalse ning samal ajal väga lihtsa ja loogilisena, praegu aga ei suuda ette kujutadagi, kuidas sellist kooskäimise traditsiooni teisiti illustreerida võiks!

Foto: Saara-Nette Tõugjas

Foto: Saara-Nette Tõugjas

Nüüd toimus Põltsamaa Jazzklubi avakontsert 23. jaanuaril ja maja tuli nii täis, et lossirestorani „Konvent” töötajad ise ei olnudki sellist rahvamassi varem näinud. Põltsamaa linnapea tuli tänama, et asja ette võtsime, publik paistis sajaprotsendiliselt tänulik – mida veel avasündmuselt oodata võiks? Ilus algus igatahes! Liisi Koikson koos oma trioga astus esimese artistina Põltsamaa Jazzklubi lavale – täpselt samamoodi on ta ühe minu lemmiklauljana avanud ka mitu TJC hooaega. Liisi juures meeldib mulle tema artistlik siirus ja vokalisti ülim muusikaalsus koos suurepärase improvisatsiooni tajuga. Kohe tekkis aga publiku hulgas küsimus – keda veel klubis tulevikus esinemas näeb? Ja vastusele mõeldes pean nentima, et sõna „jazz” meie tassikese kontekstis on ilmselt midagi muud, kui mõne muu linna jazzklubi puhul. Jazz on meie jaoks rohkem eluviis kui üks kitsas muusikastiil. Loomulikult – jazzmuusikale olulised jooned on äratuntavad kõikide meie esinejate juures – nagu näiteks oskus lugudes ettetulevaid ootamatuid olukordi spontaanselt ja vaimukalt lahendada, improviseerimisoskus, lavaline soojus, vahetu suhtlus publikuga.

Foto: Anna Markova

Foto: Anna Markova

Juba 20. veebruaril, mõni päev enne iseseisvuspäeva astub Põltsamaa Jazzklubi lavale maailmas laialt tuntud saksofonimeister Lembit Saarsalu koos oma kvartetiga, kes esitab kava „Eesti eest!” Tulevikus jätkame aga Tartu ja Narvaga sarnast joont, kutsudes esinejaid nii kodumaalt kui piiri tagant, nii tuntud lauljaid kui tunnustatud virtuoose-instrumentaliste, nii traditsioonilise jazzi, ehtsa bluusi, maheda bossanova, kirgliku tango kui ka näiteks peadpööritava fusioni viljelejaid.
Jah, alustasime Tartus 2010. aastal Vildes, kolisime aastal 2012 Ülikooli Kohvikusse ja juba aastal 2013 sattusime Eveliniga kohvitama TÜ Narva Kolledži äsja valminud uues hoones paiknevasse kohvikusse Muna, kus muuhulgas on alati saada Tartu Werneri kohviku trühvleid ja kooke. Väike nüanss, kuid tartlasele väga meelitav. Kuna sündisin Narvas ja elan Tartus, oli meie tutvumine tollase kolledži direktrissi Katri Raigiga omamoodi sümboolne – tema on ju Tartus sündinud ja tolleks hetkeks oli Narvas elanud (küll mõneaastase vahega, aga siiski) juba aastast 1999. Seal majas esmakordselt viibides saime kohe aru, et kui me oma jazzi tassikest siia kohale ei too ja jazzklubi ei algata, siis oleme ilmselt kas rumalad, laisad või vastutustundetud. Ja nii ma Katriga kohtumise kokku leppisin ning tänaseks toimib juba kolmandat aastat jazzklubi tassikese traditsioon Euroopa Liidu idapiiril, Narva linnas. Esialgu olid meil küll ausalt öeldes väikesed kahtlused, et kuidas linna publik meie algatust vastu võtab, kas usaldus klubi suhtes ikka tekib, kas meie maitse-eelistused klapivad, kas kohalik artist kõnetab jne. Aga juba esimestest klubiõhtutest peale oleme saanud kinnituse, et Narva rahvas on sellist klubi justkui ammu oodanud. On tekkinud lausa püsikülastajate seltskond – nagu muide ka Tartu klubi puhul.

Foto: Väino Valdmann

Ja mida ma olen nende aastate jooksul tähele pannud – inimesed on tulnud isegi tänavatel või poes tänama, et „…vaat kui tore, et te selle klubi meie linnas ära tegite ja mis siis, et ma ise kohale ei jõuagi tihti, ikkagi teeb enesetunde uhkeks, et meie linnas jazzklubi on…” Jah, me oleme alati uskunud, et klubi atmosfäär on jazzmuusika jaoks väga sobiv ning sellepärast jätkame alustatud tööd, mis vahest tundub küll raske ja kohati isegi ebaõiglaselt raske, kuid tänu toetajatele on siiski võimalik ning tänu publiku ja esinejate tagasisidele saanud meie jaoks omamoodi positiivse energia ammutamise allikaks. Nii et vastates küsimusele artikli alguses – alustasin ja lõpetan artikli tänu, õnne ja ülima rahulolu tundega! Kohtumiseni siis kas Tartus, Narvas või Põltsamaal. Ja võtame ikka tassikese jazzi – see on tervisele kasulik!

 

Oleg Pissarenko / kunstiline juht

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 34.

Pin It on Pinterest