Villu Veski on üks neist meestest, keda tutvustada on kuidagi piinlik – kõik ju teavad niikuinii, mida siin targutada. Ometi – nagu selgub ka allolevast vestlusest – pole isegi The Beatles tundmatuse eest kaitstud. Seega – Jazzi Palal on au avaldada intervjuu andeka, tunnustatud, suurte kogemustega ja kuulajate poolt armastatud saksofonisti ja festivali Juujääb peakorraldaja Villu Veskiga.

 

Härra Veski, olete laval inimestele rõõmu kinkimas tänaseks juba 35 aastat, kas praegu saate öelda, et Teie jazz on valmis saanud?
Jazzi fenomen ja värskus ongi selles, et ta ei saa kunagi valmis – nagu Tallinna linn –  seda võib lõputult edasi ehitada, muuta, värskendada. Minu ansamblikaaslased on mulle kunagi öelnud, et Villu, sinu jazzilood ei saa ka kunagi valmis – aastaid juba esitatud ja  plaadistatud lugudes soovid teha aeg ajalt muudatusi, uuendusi, üllatusi. Aga valmis on minu jaoks saanud arusaamine jazzi ja akadeemilise muusika olemusest.

Akadeemiline muusika toimib põhimõttel: helilooja saab väidetavalt jumaliku laengu, mille ta maapealse asemikuna kirja paneb muusikalisele koosseisule, kes selle dirigendi juhatamisel ette kannab. Lugegem täpselt – ETTE KANNAB, mitte ei MÄNGI! Siin on instrumendiks terve orkester, koor või muu koosseis, kellest iga üksik mängija on “ülivajalik armeesõdur”, kes viib ellu käsku suures süsteemis – tema ise EI TOHI ENDAST sellesse muusikasse midagi lisada – isegi emotsiooni mitte – kõik, isegi dünaamika on otsustatud juba teiste poolt ja täpselt kirja pandud geniaalsete, jumalike tegijate poolt (kirjeldus üles tähendatud Toomas Siitani ettekandest).

Jazzmuusika mängimise põhimõte on hoopis vastupidine – PERSOONI põhine. Mängijad kasutavad sageli küll tunnusmeloodiaid teiste poolt varem loodud materjalist, aga interpreteerivad seda nii nagu see NEID INSPIREERIB – ehk siis siin tuleb mängu MÄNGU ILU – arendus, improvisatioon. Tuleb tagasi see lapsemeelne rõõm muusika MÄNGIMISEST, oma persooni, karakteri ja karisma särada laskmisest või sageli ka ainult enda originaalse muusikalise materjali esitamisest ja sellega mängimisest. Sealjuures ei peeta ega nimetata köitvalt enda kompositiooni esitavat jazzartisti HELILOOJAKS, vaid ikka pigem pillimeheks, artistiks jne. Näiteks kui loeme kontserdikavast: “Helilooja PAT METHENY “To The End of The World”, esitab PAT METHENY kitarril”, tunduks see koomilisevõitu.

VEEL selgemalt – üks asi on muusika ETTEKANDMINE, teine muusika MÄNGIMINE – see viimane on just jazzile omane, on põnev, kaasakiskuv ja ka publikule atraktiivselt jälgitav.  Kui muusika looja ei ole ise laval/kohal ja seda esitab interpreet, siis minu meelest tekib olukord, kus sa nagu avaldaksid kallimale armastust tõlgi abiga, ehk lased kolmandal isikul sellest kallimale teada anda, märkides tekstis ära, millised kohad tuleb ette lugeda valjusti, millised vaiksemalt ja kus teha paljutähendav paus.
Loomulikult on maailmas palju super interpreete, kes seda loojast palju paremini ja usutavamalt teevad, ja kelle suu läbi pannakse massid uskuma ükskõik mida. Jazzi juures mulle meeldib siiski muusiku enda vahetu kontakt publikuga.

Minu lugu on lihtne – sain esimese eestlasena ametlikult akadeemilise muusikalise hariduse just saksofonistina Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, kuid leidsin ennast peale selle omandamist peatselt ikkagi muusikast rõõmu tundmas jazzi leeris improvisatsioonilise muusika mängijana. Samas ma olen siiski väga tänulik oma saatusele, akadeemilisele muusikaharidusele, suurepärastele õppejõududele Olavi Kasemaale, Tiia Järgile, Hillar Karevale, Eino Tambergile, Lepo Sumerale ja paljudele teistele, kellega olime sageli juba mõttekaaslased ja sõbrad. Jazziharidust siis ei jagatud ja välismaale käima ei pääsenud – rääkimata õppimisest. Seepärast puudub mul vastav kogemus, kui oleksin pääsenud õppima väljapoole Eestit ja kohtunud just jazzi meistritega mujal ilmas.

VilluVeski

Hiljuti astusite koos Tiit Kallustega Tartu pubilku ette festivalil IDeeJazz kavaga, mis kandis pealkirja “Elu ilma Grammyta”. Kas seda võib võtta kui omamoodi sarkastilist pilku eesti muusiku reaalsusele?
Ideid, mis inspireerisid  sellist programmi tegema, koguneb argielust iga päev ja neid saab nii palju, et osast tahaks vabaneda – siis tekkiski mõte teha seda läbi muusikalise huumori.
Mõned mulle koomilisena tundunud näited reaalsest muusikaelust Eestis:

Olin ammu nõustunud ja kokku leppinud, et annan kolm kontserti 1. oktoobril rahvusvahelisel muusikapäeval Lõuna-Eestis, Moostes ja Räpinas. Nagu anekdoodis – eraldas riik kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuva summa muusikapäeva läbiviimiseks projektijuhtimisest kuni reklaamitegijateni. Kõigele kulus see eelarve ära – välja arvatud muusikutele. Nendele langes osaks au “ennast näidata ja muusikat populariseerida”. Sellele situatsioonile viitas ka kõigile tuntud tippjazzmuusik Kristjan Randalu eelmisel aastal, märkides, et 40 000 € eraldusest jagus muusikutele 0€, teistele tegijatele ülejäänud.

Nädal enne rahvusvahelist muusikapäeva helistati mulle Londonist ja pakuti ootamatult võimalust esineda koos Ola Onabule’ga Londoni Royal Albert Halli laval 30. septembril ja 1. oktoobril – Diana Kralli kontserdi esimese artistina. Olin siis viisakalt aumehena sunnitud vastama: “Suur tänu pakkumast, aga mul on kahjuks see päev juba kinni – mul on juba kontsert Räpina Paberivabrikus ja kuigi tasu selle eest ei saa, on võimalik ennast näidata   ja muusikat üleüldse promoda.”

Minult küsitakse: aga miks sa siis nõustud sellega? Ja ma vastan: mängides noortele koolides kontserte, saan vastutasuks infot. Millise info ma sel korral sain: avatervituses ütlesin saalitäiele gümnaasiumiealistele noortele, et täna on rahvusvaheline muusikapäev ja oma kohustuseks pean siinkohal öelda, et selle asutaja oli 1975. aastal Sir Jehudi Menuhin ja see on täna 40. korda peetav muusika ülistamise sündmus. Küsisin samas ka, kas keegi on kuulnud, seda nime – Menuhin – ükski käsi ei tõusnud. Uurisin, järsku on keegi kuulnud sõna “Sir” – samuti ebaõnn. Selgitasin, et see tähendabki “pöördumissõna”;   mis omistatakse Suurbritannias ainult väga vähestele erakordselt suurte teenetega  inimestele, nt. ansambli The Beatles liikmetele Sir Paul McCartney või ka oleme kuulnud Sir Elton John. Julgesin küsida, kas The Beatles nime olete ikka kuulnud. MITTE ÜKS KÄSI EI TÕUSNUD. Alright – ei tahtnud endast “vana eilse päeva inimese” muljet jätta ja astusin siis sammukese noortele lähemale – kas teate, kes on Armin van Buuren ja DJ Tiesto? Õnnelik kätemeri – 1000 % ja rohkemgi – tõusis momentaalselt – JAA, muidugi teame!!! Leidsimegi kokkupuutepunkti!

Tuntud New Yorgi muusik postitas Facebooki seinale foto Spotify maksekorraldusest, millel ilutses peale tema armastatud laulude tuhandeid kordi Spotify’s mängimist summa 0.91 USD! Samas jookseb meie televisoonis pidevalt reklaamklipp: Olen tegus inimene, mul on pidevalt väga kiire, sellepärast kasutangi ainult Spotify’d! Selle klipi valmistamine ei käinud tõenäoliselt tasuta. Ka minu ja Tiit Kalluste muusika on kättesaadav nii iTunes’is kui Spotify’s, iTunes’is on meie plaadifirma andmetel ka kaks lugu plaadifirma ühed enimostetud. Väidetavalt on kogu raha asjaajamise peale ära kulunud.

Veel kirjeldas ühe minu hea sõbra abikaasa, kuidas temalt telliti eritellimus – disainiga pulmatort – ja tellija lubas tasuks raha asemel sellest oma blogis kirjutada…

Igapäevaelust on nii palju vastavaid näiteid, et pea igaks “Elu ilma Grammyta” kontserdiks võiks uue materjali kokku panna.

Meie plaan koos Tiit Kallustega on tegelikult arendada koomilis-satiirilist programmi selliseks, et ainult muusikalise keele abil visata nalja muusikaelus toimuvatele mõningatele koomilistele olukordadele, totaalsele plagiaatlusele jne, mida massimeedias sageli ülistatakse tõe pähe, ja mis kujundab ka uue põlvkonna maitse. Kuna IDeeJazz sisaldab juba oma pärisnimes sõna “idee”, siis püüdsime ka ühe ideega välja tulla, mille üheks osaks oli ootamatult uus idee – seista kahekesi laval publiku ees, kummalgi käes üks instrument ja läbi ajada AINULT selle võimalusega – mitte kasutades elektroonikat, loopereid, DJ stuffi jne ehk kõike seda, mida justkui tänasel päeval uuenduslikuks peetakse. Meenub siinkohal ka Eesti kunstniku Jüri Arraku mõttekild, et tänapäeval elame mingis arusaamises, kus on justkui “hanesulega kirjutatud luuletus halb, arvutiga kirjutatud – hea!”. Eesti muusika tänapäeval on väga kõrge professionaalse tasemega. Enneolematul hulgal on suurepäraseid pillivaldajaid ja ka jazzikeele perfektseid oskajaid, kes on omandanud need fraasid juba välismaa õppeasutustes. Tsiteerin siin oma kauaaegset ansamblikaaslast Taavo Remmelit, kes kuulatas harjutusklassis kedagi saksofoniga jazzifraase harjutamas või “kammimas”, nagu pillimeeste keeles selle kohta öeldakse, ja ütles: “see pole mitte enam harimata inimese mäng”. Lihtsalt sageli sellest ei piisa, et see kuulajad saali tooks – midagi oleks nagu veel vaja.  Ja selle “MIDAGI” otsimine ongi ju põnev – hoiab meeled valla.

 

Olete Eestis saanud päris mitmeid kohalikke „grammysid”, kas nende auhindade saamise poole pürgimine on võrreldav Teie jaoks sportlase unistusega olümpia kuldmedalist?
See on päris sensitiivne küsimus. Olen märganud alati, et need, kes tavaelus on väitnud, et ei pea lugu mingitest “grammidest” ja muudest avalikest tunnustustest, on auhinna vastuvõtmise tänukõnes laval mikrofoni ees ja näoga saalitäie rahva + ülekandekaamerate  poole järsku hoopis teistugused inimesed – klomp kurgus, tänukõne kipub takerduma emotsioonidesse, järsku on suur enesekindlus kadunud – tunnen lavainimesena selle emotsiooni kohe ära. Tunnustust on inimestele vaja ja see tagasiside läheb inimestele – ka mulle – korda igal juhul, kas nad seda enne ja pärast eitavad või mitte.

Minu enda kohalike “grammide” hulka kuulub peale nende, mida tavapäraselt ehk silmas peetakse ja mis riiulil on – Kultuurkapitali aastapreemia või Eesti Muusikaauhinnad “Aasta parim Jazziplaat” või “Elioni Jazziauhind” või ka omal ajal üleliidulise ja vabariikidevahelise puhkpillimängijate konkursside preemiad -, ka kummalisel kombel minust tehtud paar nn. eluloo dokumentaalfilmi, õlimaal ja pronksskulptuur (viimase pidi skulptor Tauno Kangro koguni uue valama, kuna esimene osteti ära). Need ei ole minu tellitud, aga minu muusikalisest tegevusest inspireeritult tehtud ja peaksin just siinkohal kirjeldama hoopis vastandlikku tunnet, mida see endaga kaasa toob. Dokumentaalfilmi võtete lõppemisel (aga need võivad kesta aasta või rohkem) hekseldatakse läbi sinu elu ja tegevus, analüüsitakse, filmitakse, sõidetakse mitmesse riiki. Näiteks “Saarte värvid” võtted toimusid kaks korda Fääri Saartel, üks kord USA’s, viis korda Muhus, Saaremaal, Naissaarel jne. Need on perioodid, mitte päevad, kogutakse ja filmitakse materjal ca 75 tundi eri aastaaegadel – uuesti ja jälle. Lõpuks jääb montaažis sellest järele formaat 60 minutit miinus tele-eetris planeeritud relaamiaeg, justkui oleks sinu elust need ülejäänud mittevajalikud 74 tundi välja lõigatud ja kõrvale heidetud. Ja siis on esilinastus – lõpuks on film valmis, lõpuks on kokkuvõte tehtud, tagasiside saadud ja emotsioon on selline nagu sinu elule on sellega kriips alla tõmmatud. Kuidas edasi elada? Alustada otsast peale? Mõnes mõttes meenutab see tunnet, nagu sind oma tegevusega oleks “riiulisse ära pandud” – samuti neid mitmetes jazziklubides ja hotellides rippuvaid enda pilte märgates – nagu sind oleks seinale “ära riputatud” ja öeldud: “anna nüüd ruumi teistele”.

Päris Grammy’st: Kohtasin Los Angelese lennuväljal mõni aasta tagasi üht eestlast – istus tagasihoidlikult ja ootas lennukit koju – See oli Tiia Ester Loitme – oli käinud Grammy’t vastu võtmas.
Olümpiamängudel esinemine, muusikuna, läks napilt mööda: kunagi Kreekas Naxose muusikafestivalil koos Tiit Kallustega oma NordicSounds programmi mängides tuli meie juurde üks mees ja tutvusta ennast, et ta on Moskva ühe kammerorkestri dirigent ja ta juhatab osana Sotši taliolümpiamängude avatseremoonial. Küsis, kas me oleksime nõus tema orkestriga seal esinema. Aga vahepeal olukorrad muutusid.

 

Elate vaiksel Muhu saarel kuid maailmakodaniku tempos, lõputult reisides mööda maailma, käes saksofon ja seljakott. Kuidas on elu Muhumaal võimalik Teie kaliibri muusiku jaoks?
Olen selle ise valinud ja see justkui ei tohiks jah olla võimalik – aga mul on vist selline “hasart”, a la – vaatame järele, ehk järsku on võimalik ja kui kaua ja millest see reaalselt siiski sõltub? Geograafiliselt tajusin ammu: Muhu saarelt on enam vähem sama teekond Tallinna kui ka Riia lennujaama – kaks võimalust on poole rohkem, kui üks. Ehk siis – muus elus ka – võib olla on eesmärgi saavutamiseks ka veel üks teine võimalus? Tasub alati mõelda. Riia lennujaam on siis palju suuremate võimaluste maa, kas see meile meeldib või ei. Muhu: peab olema koht kus mõtteid koguda – taastuda – klišee väljend muidugi! Ütlen siis oma sõnadega: minu jaoks on Muhu koht, kus töömured jäävad alati teisele poole merd – Suurt või Väikest väina – nii oli see ka siis, kui Kuressaares töötasin.

 

Jazzi” ja „saksofoni” vahele pannakse sageli võrdusmärgid, aga kas on korrektne panna need „jazzi” ja Villu Veski” vahele?
Saksofon:  alustasin saksofoni, ansambli ja improvisatsiooniõpetajana 1982. aastal – G.Otsa Muusikakool, hiljem Viljandi Kultuurkolledž, Eesti Muusikaakadeemia, Viljandist sai vahepeal ka Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia.Tegin seda tööd kokku 33 aastat.

Nüüd  tulevad need  minu päris “grammyd” – Raivo Tafenau, Virgo Veldi, Raul Sööt, Maria Faust, Deniss Pashkevich, Silver Sepp, Marko Mägi, Matis Männa, Lauri Sepp ja paljud teised minu õpilased ja mul on ääretult hea meel, et päris muusikaelus on nendest kõigist saanud “oma tee” leidnud saksofonistid, artistid, mängijad, interpreedid – andes oma tegevusega muusikaelule uue, jätkusuutliku mõõtme. Siia kuulub kindlasti ka Sofia Rubina, kes on mind oma õpetajaks pidanud mitte saksofoniõpilasena.

Jazz:  Eelkõige seostatakse saksofoni jazzmuusikaga, ja seega ka mind, kuigi olen algselt ja ka praegu palju mänginud muud muusikat. Aga mul on hea meel, et mind jazzimängijaks peetakse – improvisatsioonil on minu eneseväljenduses oluline koht.

 

Veate juba ligi 20 aastat Muhu Tulevikumuusika festivali „JuuJääb”, mille poolest eristub Teie festival teistest Eestis toimuvatest muusikasündmustest?
Olen püüdnud sellel festivalil säilitada seda “emotsionaalse sündmuse künnise ületamise kategooriat”, mille osaks publik ikka ja jälle tahab olla. Kokkusaamine Juu Jääbil on paljudele aastaplaanidesse planeeritud, sest seal oli nii tore. Kui küsida, mis täpselt –  saan vastuseks: kõik on lahe – hea “muss”, ägedad inimesed, palju sõpru – tuttavaid, imeline loodus, vabanemistunne, aga eriti janunetakse superjämmide järele – kus vabatahtlikult pea kõik artistid oma põhikontserdi järgselt mängima tulevad – see ongi festivali (loe: Fest: pidu, Music Fest – muusikapidu) peamine tunnus, mis minu meelest enamusel festivalidel kipub puudu olema: artistid ja publik, kõik üheskoos pidutsemas – keegi ei pääsegi ära, sest meri on vahel ja viimane praam ammu lahkunud – paneme täiega!
Julgen siinkohal ka arvata, et ainult tegevmuusik ise on suuteline tajuma, millised muusikud on vaja kokku saada, et selline “sündmuse künnist ületav” event kokku saada, sest ta tunnetab, mis millega ja kes kellega kokku sobib laval, backstage’s, jammil jne. Tänane arusaam, et festivali suudavad püsti panna ainult nn. turunduskogemusega korraldajad, produtsendid, agendid, projektijuhid jne. on laialt levinud ja tüütuseni korrutatav – mul jääb ainult üks küsimus – miks ma ei näe siis nendel üritustel seda Eesti üldsust kokku tulemas? Juu Jääbil praktiliselt kõik inimesed tunnevad üksteist – või saavad tundma.

 

Publik tunneb Teid eelkõige armastatud saksofonistina, mis aga on see isiklik põhjus – vajadus, mis paneb Teid taas lavale astuma ja saalis istujate poole saksofoni helisid suunama?
Selleks on nn. selgelt tajutav “energiaring” – kui suudad oma muusika keeles lavalt publikule energiat jagada, siis annab publik selle sulle tagasi ja kõik lahkuvad kontserdilt uue laenguga, nii publik kui artistid.

Kui sa seda ei suuda ega mõista seda vallandada (alati ei pruugi ju selleks suuteline olla – suuteline kehtestama lavalt olukorda, kus see ring tööle hakkab), siis on see koosveedetud hulga inimeste kontserditund nagu raisatud aeg. Sellepärast ma piltlikult öeldes “korrutan publiku hulga ja kontserdi pikkuse omavahel läbi ja saan sadadesse tundidesse ulatuva inimeste aja tundides, millega oleks miljon muud väärtuslikumat peale hakata, kui halval, pettumusega või ilma emotsioonideta kontserdil istuda. Selles mõttes suhtun vastutustundlikult sellesse inimeste “koondaega”, mida üks kontsert endaga kaasa toob.

Saksofoni helid:  suurimaks tunnustuseks selle minu saundi kohta pean fakti, et kaks  mulle tundmatut inimest on oma eluajal soovinud, et kui nad kunagi surevad, siis nende üheks viimaseks sooviks on, et ärasaatmisel kirikus kõlaks see Villu saksofon.

 

Mis plaanid on Villu Veskil järgmiseks 35-ks?
Artisti edu ja karjäär on suhtelised mõisted ja tänapäeva edu mõõdetavas “laikide” maailmas kohati koomilinegi. Näide: Justin & Justin. Vaatasin, Justin Timberlake  Facebooki Artist Page’l on ca 40 miljonit laiki, Justin Bieberil ca 75 miljonit laiki, – esimene Justin pole teisega võrreldes siis praktiliselt “mitte keegi”. Mäletame veel, kui ilmus esimene nn. artistide vabavarana, tasuta kasutatav Myspace.com – minu lugu “Highway to Heaven” – ca 7000 korda kuulatud. MySpace lõpetas tegevuse – laadisin sama loo üles paika soundcloud.com/villuveski –  seal on 15 kuulamist. Seda infot vaatavad kontserdikorraldajad praegu – lääne tuntud artistidega rääkides on ka Youtube’is toimunud samasuguseid “näpukaid” – laulul oli 1 miljon “views”, aga äkki kadusid kontolt numbrid – 0 “views”, whoops!!! Ja sa ei ole enam mitte keegi. Seega soovin, et need, kes on praegu nn. laineharjal, saaksid need Like’id  kuhugi panka või sukasäärde panna ja hiljem, vajadusel siis 35 aasta pärast neid kasutada.

Selle kõige kokkuvõtteks on plaanid tulevikuks – teha sedasama, mida siiani olen teinud,  elada sedasama elu – mängida muusikat, salvestada, reisida, jälgida väikeseid lapsi – kust nad ammutavad seda rõõmu ja inspiratsiooni igapäevaseks mängulustiks – analüüsida, millisel ajahetkel ja miks kaotavad nad lusti, siiruse, tekivad kompleksid, kartus olla mina ise jne.

Igal juhul planeerin tunda rõõmu lihtsatest väärtustest, käia ringi iseenda näoga ja mängida iseenda muusikat. Kui kellelegi meeldivad minu mõtteavaldused siis laikige minu sotsiaalmeedia kanaleid ja kui keegi soovib minu mõtteavaldusi kommenteerida, siis palun : www.facebook.com/villuveski, www.twitter.com/villuveski, www.instagram.com/villuveski

Olen teie päralt!

 

JP

Artikkel ilmus Jazzi Palas nr 32.

Pin It on Pinterest