Tundub uskumatu, kuid on siiski tõsi! Juba neljandat aastat järjest on mul põhjust rõõmustades öelda, et Tartu Jazzklubi alustab uut hooaega Ülikooli kohvikus! Arvan, et need tegutsemise aastad on näidanud nii klubi vedajatele, toetajale kui ka publikule ja esinejatele, et tõelist jazzmuusika klubi on Tartu linnal väga vaja!

Võib-olla mäletate, kuidas alustasime aastal 2010 Vilde lokaalis koostöös heade partnerite Priit Reimani ja Lauri Kasemetsaga jazzmuusika kolmapäevadega! Seal muide võtsime esmakordselt kasutusele Evelin Pissarenko loodud Tartu Jazzklubi logo – tassike pillidega ning slogani „Võtkem tassike jazzi” või „Let’s have a cup of jazz!”. Too kolmapäevade sari läks meil väga hästi käima ja juba paari aasta pärast, septembris 2012 sai jazzmuusika Tartus endale uue kodu Ülikooli kohvikus. See kolimine tundus tol korral riskantse, kuid samal ajal loogilise sammuna, kuna muusika on ülikooli peahoone kõrval asuvas palazzi stiilis ehitatud hoones kõlanud läbi aegade. Muide sellest itaaliapärasest nimetusest inspireerituna sai endale nime ka meie klubi ajaleht  – Palazzi… Jazzi Pala… teisisõnu – üks hea muusika pala. Minu arvates tore sõnade mäng, mäng on ju üldse tore tegevus, muusika koguni sünnibki mängides! Muusik mängib oma pilli, eks ole huvitav – kõik inimesed teevad tööd, aga muusik mängib, see polegi justkui töö vaid puhas rõõm, mäng…

TJC-Explaasion-byJassuHertsmann

Foto: Jassu Hertsmann

Mis aga on selle taga, et saame mitmel korral nädalas jazzklubist õhtul läbi astudes kuulda lavalt kostuvat inspireerivat kõrgetasemelist musitseerimist? Kindlasti on selle taga muusikute töö – pidev harjutamine, proovid, ka isiklikud läbielamised – nendest koosnebki muusikute mängulisus. Kas me kõik aga mõistame seda ja suudame jazzklubi tavalisest kõrtsist eristada? Loodan, et mõistame ja suudame!

Olen Tartus elatud aastate jooksul korduvalt mõelnud meie linna mõnede meelest „provintsliku” staatuse üle. Jälgides maailmas toimuvat, tundub vahel, et kogu elu justkui suundub pealinnadesse. Seal, kus on suuremad linnad, on ka suuremad rahad, tänulikum publik ja tuntumad artistid… Aga kas see on ikka päris nii või siis kas see peab nii olema? Kuulun nende inimeste hulka, kes usuvad, et provintsi kui sellist pole olemas. Maailma tase on võimalik igal pool, kus me tegutseme ja igal pool, kus oma tegevusse panustades selle tasemesse ja vajalikusse usume! Sellepärast teemegi enda poolt kõik mis võimalik, et Tartus oleks üks maailma tasemel jazzklubi, mis on avatud pea iga päev ning kus õhtune programm toimub võimalikult paljudel nädalapäevadel. Selles osas on aga kindlasti vaja enamat kui paari inimese usku. On vaja ka neid inimesi, kes seda usku ja tööd märgates oma toetava õla alla panevad. Seda on teinud tänaseks Tartu linn, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, OÜ Ülikooli Kohvik, OÜ Sojax ja veel mõned väiksemad toetajad. Aga ma loodan, et kultuuri toetamiseks valmisolevaid inimesi on Tartus veel piisavalt ning et nii mõnigi leiab enda prioriteediks just jazzmuusika kultuuri arengu toetamise. Jazzklubi olemasolu pole sugugi iseenesest mõistetav, nagu seda esmapilgul arvata võiks.

TJC-VaikoEplik-byKalevInts

Foto: Kalev Ints

Olen seda korduvalt öelnud, aga rõhutan veel – tulles Tartusse aastal 2005, hakkasin kohe unistama sellisest paigast, kus sõpradega kokku saada ja head muusikat kuulata. Selles on minu arvates tohutu väärtus, sellistes kohtades toimubki see energiavahetus, mis on heaks eluks nii vajalik – muusik annab publikule enda energiat (anne, musitseerimine, emotsioonid) ja publik vastab enda poolt tänulikkusega aplodeerides või lisalugu nõudes. Inimesed saavad kokku, võtavad klaasikese veini, naudivad maitsvat toitu ja head seltskonda – selleski on meile nii vajalik energiavahetus, millest kogu elu mõne teooria kohaselt koosnebki. Nii et sõbrad – kohtume jazzklubis! Väärtustagem oma maa muusikuid, nende andeid ja loomingut, püüdlusi ja unistusi ning tulgem ikka jazzklubisse – kes õhtul kontserdile või filmiõhtule, kes päevasel ajal lõunale, kes aga juba hommikul päeva alustama hea taustamuusika ning maitsva hommikusöögiga.

Alati Teie!

Oleg Pissarenko

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 29.

TJC-byKalevInts

Pin It on Pinterest