11. jaanuaril tähistas hinnatud ja laiahaardeline löökpillimeister ning muusik Toomas Rull oma 50. juubelit. Trummiäss, kellega igatsevad mängida nii jazz-, pop- kui rockmuusikud, on isikupärase loojana ka ansamblite juht, vokalist, helilooja, pedagoog ja esimese eestikeelse trummiõpiku autor. Toomas Rulliga vestles TÜ raamatukogu fonoteegi juhataja Avo Kartul.

Eesti raamatukogude e-kataloogi ESTER andmetel oled Sa osaline üle 120-l helisalvestisel. Esimene on Avicenna Melodija vinüülplaat (1989) ja viimane MRK Pakti „Lood on halvad” (2014). Kommentaare?

— Ega siia muud väga lisada ei ole, kui vaid seda, et viis nendest on väga oma tehtud – muusika, produtseering ja seaded. Need on „Rulls Royce – Rulls Choice” (2002), „Eesti hääled 1” (2005), „TomTomm/ToomasRull” (2009), „Eesti hääled 2” (2011) ja „Laul läks rändama” (2012).

Oled osalenud aukartustäratavalt paljudel jazzifestivalidel. Millist festivali pead enda jaoks kõige olulisemaks?

— Ei ole kodulehe nimekirja enam väga täiendanud, aga selge on see, et miski ei ületa Avicennaga 1988. aastal käidud Pori Jazz’i.

Kas festivalidel käies jääb aega ka teisi kontserte külastada? Millised on üle aegade suurimad kontserdielamused? 

— Kindlasti külastan, aga mitte ummisjalu ja mitte oma esinemispäeval. Valin lemmikuid ja eeldatavaid uustulnukaid. Juba mainitud Pori Jazz oli otsast lõpuni üks suur elamus, kõik kontserdid. Kohal olid maailma tippartistid – Yellow Jackets, George Benson, James Brown, Herbie Hancock, Michael Brecker, Joe Zawinul, Jukka Tolonen, Carlos Santana, Tomasz Stanko, Bobby Previte, Wayne Horvitz, Eartha Kitt, Palle Danielsson, Adam Makowicz, Monty Alexander, Irakere. 

Plaadimuusika Sinu elus? Facebookis ringles küsimustik „10 plaati, mis kõige rohkem on mõjutanud”. Äkki mainiksid mõnda.

— Ühte muusikut on mõjutanud tuhanded plaadid. Õpingute ehk arenemise eas on lausa hädavajalik läbi kuulata ja analüüsida erinevaid artiste – muusikuid, stiile, ansambleid jne. Muusikakoolide juures on muusikakuulamine eraldi tund, kus analüüsitakse, õpetatakse kuulama kõiki eri sajanditest ja eri rahvustest tuntud heliloojaid. Pop-jazz muusikaga on sama lugu. Sellist 10-plaadi-tralli saab teha nendega, kes ongi elus umbes 30 plaati läbi kuulanud (hobipillimehed või koduperenaised). Laialivalguv, üldistatud ja mõttetu. Pigem näitab see, mis moel ja mis tutvuste kaudu mingi timm plaat on kätte saadud. Esimene Eesti jazziplaat oli Lembit Saarsalu „2 x labajalg“, lähivälismaalt Locomotiv GT ja Czeslaw Niemen, Eesti rocki esindas Ruja” Üle müüri” ning loomulikult välismaine ja keelatud rock, mida lintmakkidel mitmeid kordi üle kopeeriti. Pink Floyd, Yes, Jetrho Tull, Uriah Heep, Hortus Musicus, Led Zeppelin, Mozart, Ruja, Black Sabbath, Olav Ehala jne – need kõik on mind mõjutanud. Ka „Entel-tentel“ ja „Mõmmi aabits“ on mind mõjutanud.

Sina kui helilooja? Millal alustasid lugude kirjutamisega? 

— Heliloojaks ennast ei pea, aga jah, mulle meeldis juba ammu viisijuppe kokku veeretada. Esimene lauluke sai tehtud malevas. Selle kirjutasime 1980. aastal Lümanda EÕMis koos Andres Noormetsa ja Ivar Kannelmäega. Laul tuli vabariiklikul konkursil esimeseks. Ju siis oli meie tehtus midagi, mis paelus. Tutvusi sel tasandil ja ajal ei eksisteerinud. Üheks hilisemaks ajendiks oli sõbra nähvatud: „Kui tahad oma bändi teha, siis tee, aga kasuta oma muusikat. Mina enda oma ei anna!” No mis seal ikka, hakkasingi ise tegema.

Esimene meloodia, mis plaadile jõudis, oli „Quite steely bite“ (SaxAppeal Bandi CD „Oh Lady Be Cool“, 1994).

Oled trummar-helilooja…maailmast on näiteid küllaga. Sinu lemmikud, eeskujud? 

— Eelkõige 20. sajandi trummar Buddy Rich! Aga ka Louie Bellson, Kenny Clark, Philly Joe Jones, Elvin Jones ja Max Roach on suured teenäitajad. Mul on lemmikuid väga palju ja neid tuleb aina juurde. Pikka aega on Peter Erskine olnud minu jaoks üks olulisemaid, aga ka Jack De Johnette, Bill Stuart, Billy Cobham, Jon Christensen. Uued vägevad noored tulevad peale – Keith Carlock, Ari Hoenig. Rockmuusikast kindlasti John Bonham ja Ginger Baker.

Oled mänginud väga paljudel lastelaulude plaatidel ja kirjutanud palju lastele. Sinu „Laul läks rändama” on suurepärane lastelaulude kogumik –  ilus raamat koos sümpaatse plaadiga. Kas kirjutasid eelkõige oma lastele, testisid nende peal? Kas on  lisa tulemas või oma laste kasvades jääb see temaatika kõrvale?

— Lapsed on väga oluline ja arenev kuulajaskond, tulevik, mille saab paljuski ise luua või hoopis ära rikkuda. Seepärast ei tohi nendega või neile tehes olla mingit allahindlust. See raamat ja plaat valmisid just mu enda lastest inspireerituna. Nad on väga laulumaiad ja neil tuleb kõik lenneldes välja. Mul oli ka sisemine soov kirjutada lastelaule. See oli päris suur väljakutse ja ma plaanin seda tulevikus kindlasti veel teha. Kas oma lastele? Kindlasti ka neile, sest tundub et 3-aastane Kristof on ka muusikakulbiga pihta saanud.

Oled Eesti esimese trummiõpiku autor. Kas kavatsed teha täiendusi? 

— See õpik oli minu muusikalise materjali „TomTomm’i” noteeritud „Mängi Kaasa” versioon ja see tiksub vaikselt niikaua, kui CD-mängijad veel kasutusel on. Samas pole kadunud mõte välja anda Quick Start, aga sellega pole nüüd enam kiire, sest suuremahuline algajate trummiõpik on olemas.

ToomasRull50

Foto: Aron Urb

Olid Kiigelaulukuuiku liige. Sina kui laulja? 

— Lauljaks ma ennast ei pea. Pigem muusikuks, kes vajadusel ka häält võib tekitada. Oma uue materjali raames teen ka ise noka lahti. Aga Kiigelaulukuuik pole kunagi laiali läinud, ainult proovide ja etteastete vahe on veninud pikaks.

Sa oled pedagoog. Kui pikalt ja kus õpetad? Milliseid õpilasi mainiksid?

— G. Otsa nimeline muusikakool 1986-1997 ja 2002-2014. Õpilastest mainiksin Joosep Voolmaad, Tanel Rubenit, Roland Puuseppa, Kaspar Kallustet, Dmitri Nikolajevskit, Peep Kallast, Liina Amonit, Mari-Liis Eensalu, Aleksandra Kremenetskit, kes peaasjalikult õppis küll Petteri Hasa juures. Kohe on tulemas uued tublidused.

Alates 1995. aastast saad ennast nimetada Zildjiani artistiks (samas „klubis“ on Alphonze Mouzon, Tony Allen, Manu Katche, Brian Blade). Kuidas selline võimalus ja koostöö Sinuni jõudis? Mida see on andnud?

— Kõik juhtus tänu Andres Loigomile. Mulle pakuti Paiste trummitaldrikute diili, kuid ma ei võtnud seda vastu, lootsin, et ZILDJIAN astub samasuguse sammu. Kannatus tasus ennast ära! See oli suur abi firmalt, kelle tooted on mulle väga meeldinud. Hea pill motiveerib, rääkimata ansambli saundist. Koostöö kestab siiamaani ja ma olen väga õnnelik. Eks see on mulle suur au ka!

Millal Rull’s Royce jälle stardib? Mis üldse plaanis, tulemas on?

— Ilmselt teeb Rull’s Royce plaadi, kui Toomas Rull plaanib teha oma kõige viimast plaati – justkui tagumiseks raamatukaaneks. Hetkel töötan oma uue materjali „Tsitaadid ja vanasõnad“ kallal.

Kas saad selle kohta paar sõna lisada või on see saladus?

— Ei mingit saladust. Need on veebruari lõpus toimuvad jazzliidu kontserdid – Tartu Jazzklubis (19.02), No99-s (20.02) ja Pärnu Fookuses (21.02). Kaasa teevad Raun Juurikas ja Riho Sibul. Ise teen ka natuke häält. Kasutame maailmakuulsate väljaütlejate tsitaate. MRK Pakt tahab ka kontserte anda, aga see sõltub väga paljudest asjadest.

Poliitikasse ei kavatse minna?

— Olen astunud Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda, kuid poliitikuks mul plaani hakata ei ole. Selleks võiks olla vastav haridus. Seda enam, et rumalaid inimesi on seal juba küllalt. Aga südame ja mõistusega olen ma poliitikas rohkem kui küll. Toetan mõtet, et „tee täna keegi õnnelikuks” ja „tegele ainult enda asjadega.” Samas tunnen, et Eesti elu ongi minu asi. Kui saan, siis aitan.

Palju õnne juubeli puhul ja edu edaspidiseks!

 

Avo Kartul / TÜ raamatukogu fonoteek

Intervjuu ilmus Jazzi Palas nr 25.

Pin It on Pinterest