Hea laengu festival IDeeJazz, mis tähistab 5. sünnipäeva, toob 8. novembril kell 15 Tubina saalis Elleri uues hoones Tartu publiku ette tuntud ja hinnatud jazzi „polügloti” Tõnu Naissoo oma trioga. Trio on Tõnu Naissoo lemmik ansambli formaat. Oma esimese trioga esines ta 1967. aastal legendaarsel Tallinna Džässifestivalil. Nüüd – 48 aastat hiljem – esitab maestro IDeeJazzil koos Mihkel Mälgandiga bassil ja Ahto Abneriga trummidel lugusid tema värskelt sel aastal Jaapanis ilmunud albumilt “Trinity”. Tõnu Naissoo mängib Elleri uhiuuel maailma kontsertklaverite tippu kuuluval klaveril Steinway & Sons.

Kuidas sai alguse Teie muusikutee ning jõudsite džässmuusikani?
Muusikuteed alustasin klassikalise klaveri õpingutega Tallinna Laste Muusikakoolis. Natuke hiljem hakkasin ka klaveril improviseerima – need olid n-ö vabad improvisatsioonid. Eks olin kodus üles kasvanud džässmuusikaga. Isal oli päris korralik lindikogu tolle aja džässist ja sai kuulatud ka Ameerika Hääle Willis Conoveri saateid. Hiljem saidki just Conoveri saated mulle põhiliseks infoallikaks (kooliks), kuigi seda sai kuulatud raadio lühilainel kõvade segajate kiuste. Huvitaval kombel läks tolle aja rokkmuusika minust mööda. Ilmselt seetõttu, et see oli laulupõhine, mina aga olin instrumentalist. 1966. aasta sügisest sain aga mängima Ants Meristo big bändi „Rütm” („Mickeys”).

 

Kuidas jõudsite suurele areenile, hakkasite tuuritama jne? Palun kirjeldage seda aega natukene.
Debüüdiks sai esinemine oma esimese trioga 1967. aasta Tallinna Rahvusvahelisel Džässifestivalil. Sellele eelnes aga eelvoor suurele festivalile pääsemiseks, kus jäin silma ka Riia jazzielu organisaatoritele ja mu esimene „välisreis” oligi Lätti, kus esinesin oma trioga Riia Operetiteatri suures saalis koos Läti džässmuusikute paremikuga. Peale Tallinna festivali sain kutse tulla oma trioga vokaalansambel „Collage” saateansambliks, kuhu jäin kuni 1972. aastani. 1967.a. kutsuti mängima veel Ants Müüri ansamblisse.
1968. aasta veebruaris salvestasin aga oma esimese sooloplaadi koos bassist Jüri Plisniku, trummar Eino Tandre, flötist Avo Joala ja laulja Els Himmaga.
1971 oli mu esimene ülesastumine soolopianistina Novgorodis ja Leningradis (Peterburg) koos Ganelin-Tarassov Duoga Vilniusest ja Vadim Vyadro kvartetiga Riiast. Nemad olid juba tõusvad tähed N. Liidus – nii et oli suur au esineda nendega samal laval.
Kuidas Teil elu muusikuna sellel ajal välja nägi?
Kui alustasin professionaalse muusikuna, olin veel õpilane Tallinna Muusikakeskkoolis ja Tallinna Muusikakoolis (praegune Otsakool). Nii et mängisin põhiliselt nädalalõppudel tantsumuusikat. Tallinnas tegutses tänases Mustpeade Majas pühapäeviti ka džässiklubi, kus toimusid kontserdid. Sealgi sai üles astutud.
1967 sügisest mängisin ühe aasta pop-rokk-ansamblis „Optimistid”.

 

Kas on üldse oluline, kellele, kus ja mis raha eest mängida? Kuidas mõjuvad erinevad keskkonnad muusikule – mõnes kohas ootused kõrgemad, teises kohas meeleolu vabam?
Olen mänginud väga erinevates situatsioonides – taustaks spordivõistlustel (hoki, korvpall), kõige rohkem restoranides (hotellis „Viru” 30 aastat) nii tantsuks kui lihtsalt taustaks, laevadel pianobaarides.
Samas olen esinenud ka lavadel, kus esinevad maailma tipud nii klassikalise kui pop muusika poole pealt (Boston Symphony Hall, De Doelen Rotterdamis, Tšaikovski saal Moskvas, Rudolfinum Prahas, Bunkamura Orchard Hall Tokyos, Scandinavia House New Yorgis). Need on olnud kas soolokontserdid või olen olnud solist. Kontserdid on alati laetud kõrgema pingega, kui näiteks tausta mängimisel. Kõrgeima pingega on aga kindlasti konkurssidest osavõtt.
Raha… See on rohkem mänedžeride valdkond. Džäss on nüüd küll vale koht rahast rääkimiseks. Siis tasuks valida pigem klassikaline muusika või pop-rokk muusika või üldse mõni teine eriala. On mängitud erinevate honoraride eest, aga ka tasuta – sõltub olukorrast. Näiteks õpingute ajal Berklee kolledžis kutsuti mind Tänupühal esinema Bostoni Kodutute Majja.

 

Kas muusika tunneb riigipiire, kuidas tajute kultuuride erinevusi läbi publikumi?
Kui rääkida publikumist, siis on mul olnud tõesti võimalus esineda paljudes eri riikides ja erinevale kuulajaskonnale. Publiku vastuvõtt on alati hea, kui oled ise vahetu. Mu enda momendil meeldejäävamad esinemised on olnud välismaal.

 

Lisaks muusikale peab liikuv elustiil vist ka meeldima. Mis on see, mis peale muusika Teile korda läheb, inspireerib – mida Teile muusikaväliselt meeldib teha?
Pikemat aega on huvitanud lennundus ehk selle konstruktorite pool ja samuti kogu militaartehnika. Tegelen ka plaadikujundustega ehk siis graafilise disainiga. Inspireerib aga loodus, erinevad maad.

 

Olete teinud ja esitanud muusikat Viimsest Reliikviast Schnittke 1. sümfooniani. Mis muusikas köidab täna ja mis on seda teinud läbi aegade?
Mulle on meeldinud ja meeldib ka praegu igasugune muusika. Interpreedina olen loomulikult ikka eelkõige džässmuusik. Mis puutub aga heliloomingusse, siis siin olen ma laiahaardelisem. Olen teinud filmimuusikat ümmarguselt 50-le filmile, milledest küll tuntuim on „Viimne reliikvia”, kuhu isa kutsus mind taustamuusikat kirjutama. Samuti olen kirjutanud muusikat teatritele ja telelavastustele, ka reklaamidele.
Olen huvitunud tänapäeva klassikalise muusika erinevatest stiilidest.
Tundub, et Teil on eriline huvi ka elektroonilise kõlamaailma vastu.

TonuNaissoo

Olete mänginud Fender Rhodesel, Hammondil jne. Mida see maailm Teile pakub?
Jah, klahvpillid on mu nõrkus. Paraku ei ole ma multiinstrumentalist, nagu oli mu isa ja nagu on mu poeg Marko. Olen aga seevastu süvenenud erinevatesse klahvpillidesse. Momendil on taas uut tulemist alustanud elektriklaver – olgu ta siis Rhodes või Wurlitzer. Neil pillidel on ainulaadsed tämbrid, mida kasutatakse ka koos efektiplokkidega. Olen kasutanud oma Rhodest 1978. aastast alates nii esinemistel kui teatri- ja filmimuusikas. Ka trio albumil „Turning Point” (1980). Huvi Hammondi vastu on mul juba 1960-ndatest. Eks algul püüdsin selle tämbrit jäljendada kohapeal saadaolevate elektriorelitega (Retakord, Junost, Weltmeister, Matador, Vermona). 1970-ndate alguses sai aga välismaal juba ka originaalidel mängida. Rääkides Hammondist ei tohi muidugi unustada Leslie võimendusboksi. Praegu kasutan aga oma digihammondit. 2011. aastal ilmus mu Hammond Trio album. Loomulikult kasutan ka erinevaid süntesaatoreid, seda alates 1970-ndate lõpust. Nii analoog- kui digipille.

 

Alates 2005. aastast olete tegutsenud Jaapanis, andnud välja üle 10 plaadi. Kuidas nii, et sattusite Jaapanisse – oli see juhus või kindel siht?
Kuidas tekkis huvi minu vastu Jaapanis, ega ma seda täpselt teagi, aga arvan, et läbi minu soomlasest fänni ja džässplaatide kollektsinääri. Algul oli koostööpakkujaid isegi mitu. Siis puutusin kokku ka piraatlusega – keegi oli salaja välja andnud mu ühe varasema plaadi (1000 eksemplari), mis siis pärast kohtus käimist puruks trambiti.

 

Mis Jaapani puhul meeldib – nii muusiku aspektist kui üldse?
Jaapan on imeline maa. Samuti inimesed. Ülim viisakus. Meie jaoks ka omalaadne kultuur. Plaatide väljaandmistega kaasnevad ka kontserdid Tokyos ja Osakas on läinud täissaalidele. Autogrammide jagamine on nagu kontserdi kolmas osa – kestab nii-umbes 40 minutit. Järgmise plaadi (tegelen alles selle miksimisega) esitluskontserdid selle aasta detsembris on aga juba välja müüdud.

 

Kuidas (kas) valite muusikuid, kellega täna koostööd teete? Mida peate kaasmuusikute ja koosmusitseerimise juures oluliseks.
Arvan, et iga kooslus tekib omavahelisest sobivusest. Kui rokkmuusikas on ansamblid püsivad, siis jazzmuusikas on olulisemad üksikindiviidid, mistõttu ka maailma džässmuusika ajaloos võime leida vaid üksikuid kollektiive, mis on olnud püsivad kasvõi paari aasta jooksul.  Koosmusitseerimisel ongi oluline, et kõik astuks ühte jalga, oleks sama tunnetusega, mõistaksid üksteist. See peaks olema nagu kooselu. Väga oluline on see rütmigrupis (bass ja trummid) – mis on iga koosluse vundament.

 

Mida peate musitseerimise juures kõige tähtsamaks?
Kõigepealt pead muidugi valdama oma pilli, siis oled vaba ennast väljendama. See ei tähenda, et peaksid tehniliselt olema üliosav, aga et suudad oma mõtteid realiseerida.
Kui mängid koos teistega, siis pead oskama ka teisi kuulata. Olenemata sellest, kas oled saatja rollis või solist.

 

Rääkige palun ka uuest plaadist „Trinity”.
Plaat sai salvestatud eelmise aasta septembris. Trummidel mängib Ahto Abner ja kontrabassil Mihkel Mälgand. Materjalilt on see küllaltki eklektiline. On uuemaid ja vanemaid džässi standardeid, kantriballaad, bluus ja ka omaloomingut.

 

Astute 8. novembril üles ka festivalil IDeeJazz 2015. Mis saama hakkab?
Mängime uue plaadi materjali – loodame, et see meeldib teile.

 

Kristofer Soop

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 31.

Pin It on Pinterest