Laura Remmel – Ivi Rausi – Roomet Jakapi „AtgRuioFallA”

Tartu Jazz Club, 31. 01. 2014

See, kuis kunst ja elu kokku puut’vad, põkkuvad-põrkuvad-kuju-muut’vad, ei pruugi alati olla mugav ja mõnus. Ja ei peagi olema. Ei tegijaile ega pealtnägijaile-kuulajaile. (Ega sellelegi, kes tegijaid-vaatajaid omakorda kõrvalt vaatab ja pealt kuulab.) Võimalus, et midagi kuidagi – kas siis hullusti või hoopis hullupööraselt huvitavalt – kraavi kisub ja sohu sulpsatab, on olemas isegi lihtsaima lorilaulu ärajoramise juures, rääkimata siis juba keerukamate kunsttükkide sooritamisest. Nagu näiteks improvisatsioon. Ja veel iseäranis nn. vabaimprovisatsioon, kus täie teadlikkusega minnakse looma midagi justkui(!) eimillestki. Või vähemasti niiviisi vabaimprovisaatorid tavaliselt lubavad – ja aeg-ajalt tõesti seda ka teevad.

Trio Remmel-Rausi-Jakapi esitletud uus uljas heliilm – „100% improvisatsioon, ei midagi ettekirjutatut”, nagu teadustas Laura R. – algas ja lõppes vokaalipõhiselt. Kolmele inimhäälele lisaks oli kolmikul oma kolmandal kontserdil kaasas üksjagu muudki abimaterjali ja riistvara. Kolm mikrofoni ja kolm lauakest täis õige argiseid asjakesi, nagu näiteks pudelid ja plasttorukesed, kui ka mõistatuslikumat masti kila-kola ja elektroonilisi heliväänajaid-efekte-vidinaid. Samuti kaks läptoppi, üks valge puust kast, mõni piseldane löökpill. Pluss (publiku poolt vaadates) all vasakus nurgas ehk lava ees täiesti elus kujutavkunsnik Madis Liplap, kes edaspidi pani paberile oma visuaalisid inspireerituna improviseeritud helidest, ning lava tagaservas elektrikitarr, millel Alvin Raat lüheldase kava teises pooles mahemürarikkalt sekundeeris Robert Jakapile.

Laura Remmel – Ivi Rausi – Roomet Jakapi foto: KalevInts

Laura Remmel ja Ivi Rausi / foto: KalevInts

Kuidas muidu kõlas? Väga mitut moodi. Kõige esimene katsetus-sooritus algas kahehäälsest silpvõimlemisest, kergelt hakitud kordustest, susi- ja sisinarohketest tämbrisegamistest, mis viimaks suubusid millessegi, mida heasoovlikum ja lapsemeelsem impro-huviline nõustunuks ehk nimetama „väljamõeldud loomade ja lindude väljamõeldud keelte paabeliks”. Kahtlevam kuulaja aga küsis mõttes eneselt, või siis poolihääli oma naabrilt, „ei tea, mis asi see oli?”. Käigu pealt leiutatud keeli ja kõnesid, imaginaarsete rahvaste imaginaarset folkloori, kiireid heakõlalisi ekskursse Meredithmonkimaale  jätkus edaspidisekski. Aga ka kurjemat mana ja abstraktsemat, vastukõrva kriipivat mürgeldamist võis kogeda – eriti kui isand Jakapi, kes silmnähtavalt kogu oma füüsisega helide kallal askeldas, enda enam-vähem täistuuridel käima tõmbas. Mida ei juhtunud väga tihti. Sest sagedamini läks pigem sedasi, et kõigepealt said Ivi Rausi ja Laura Remmel omavahel „jutu peale”, ja siis pidi mõtliku moega mees Robert seal paremal tiival tükk aega otsima võimalust, et kahe naisterahva innukasse impro-dialoogi omalt poolt kah mõni sõna sekka öelda. Mis üldjoontes täiesti õnnestus. Nagu ka kontsert tervikuna, mu meelest.

Üks asi tol õhtul ei õnnestunud ometi kellelgi – veenda pikka-pikka laudkonda paremal pool poodiumil, et nad kolme improvisaatorit kogu aeg häälekalt üle ei räägiks-kõneleks-hõiguks. Nemad seal olid lihtsalt ära võlutud – omaendi lugudest ja nende üksteisevõidukast ettekandmisest üksteisele.

 

Tiit Kusnets / Klassikaraadio

Artikkel ilmus Jazzi Palas nr 17.

Pin It on Pinterest