Tudengijazz 2016 kontsert Tartu Jazzklubis 9. märtsil

Tänavu kevadel oma 34. aastaringini jõudnud rahvusvahelisel üliõpilas-jätsu peol neljas Eesti linnas esinenud tosinast koosseisust, kelle kodukoolide (ja –saarte!) geograafia hõlmas nii Tallinnat-Helsingit ja Göteborgi kui ka Saaremaad, Viljandit, Bremenit ja Tartut, sai Taaralinna publik oma kõrvaga katsuda nelja ansamblit. Ülejäänusid kuuldi kas Tallinnas, Pärnus või Viljandis.

 

Lammas alla paremas nurgas

Lamba-lool, millega kontserti alustnud Viljandi kultuuriakadeemikute bänd MIS·MATE oma lühikava lõpetas, oli välismaakeelses originaalis õigupoolest nimeks „Blue Sheep“. Aga oli see lammas nüüd nimelt ja värvilt milline iganes, loomu poolest oli tema igati elav, et mitte ütelda krapsakas ja kepslik, päris pesuehe jätsutall. Kohe esimestest hetkedest kõrvahakkavalt häälekas, esiplaanilt kahe- ja siis kolmehäälne – uhkes unisoonis saksofon ja vokaal, Taavi Toomsalu ja Maris Aljaste. Kellele sappa sidus oma selle seti vahest värvikaima viiulisoolo Lee Taul. Lamba-eelsed numbrid, eriti esimene ja kolmas, joonistusid välja stiilikirjumate ja segaverelisematena ja kõnelesid arvukamates keeltes. Kvaasi-räpiliku deklamatsiooniga avapala kujutas endast lopsakat proge-estraad-fank-jäts-oopust. Kolmas, Lee Tauli pikalt-pikalt meeleolutsenud ja tujutsenud Viini-meenutus, kõlas iseäranis eepiliselt ja ambitsioonikalt. Ning „Valss“ – aaaaaeglane valss! – nende kahe vahel oma vilkate viiuli- ja akordioniimprovissidega pani siinkribija (vaikselt, mõttes, ainult iseendale) veidi varem lausutud sõnu sööma, et „kanäe, Viljandi akadeemikud küll, aga folgi-viiruki hõngu põle muusikal kübekti külges!?“ Oli küll. Sedagi oli. Kübemest kõvasti enam.

 

Jutumehed – ei, mängumehed – küll

Cool Vibes, Viljandi tudengibänd nemadki, esitas samuti eranditult omaloomingut. (Nagu hiljem selgus) Neli noormeest toimetasid laval niisuguse silmahakkava enesekindluse ja keskendatusega, sedavõrd kõrvapaistva üksteisemõistmise ja hea dünaamika-tajuga, et ei reetnud poole tunni jooksul absoluutselt millegagi, et nad neljakesi on koos mänginud kõigest kaks kuud. (Nagu pärast välja tuli, kui otsesõnu küsitud sai). Esimesed ja ainsad sõnad kuulajaile, needki napid, poetas kitarristist kõneisik Jaan-Eerik Ardam tasakesi mikrofoni enne lõpulugu, kui luges üles ansamblikoosseisu – Roland Mällo, saksofon; Mart Nõmm, bass; Kevin Lilleleht, trummid. See sats mängis tõesti head džässi. Kui suts metafooritseda, siis – soliidsed sellipaberid on neil neljal juba taskus. Ja meistristaatus tulevikus ei tundu võimatu, kui neil vaid enestel vintskust ja visadust jagub.

Linda Kanter Quartet

Linda Kanter Quartet | foto Kalev Ints

Funk. Funk. …Ballaad… Funk!

Linda Kanter Quartet. LK, vokaal; Mathei Florea, klahvid; Janno Trump, bass; Sebastian Brydniak, trummid. Nelik, kelle käes saab peaaegu kõigest, mis nad ette-kätte võtavad, funk. Ja – andku selle maa keeletoimetajad mulle andeks, kui vähegi võivad, aga lühemalt öelda seda teisiti ei saa – selle bändi jäts fangib ja fank rokib. Fakt. Igiroheline ballaad „Softly As In A Morning Sunrise“ – funk. Armastatud jazz-standard „Black Coffee“ – funk! Kanteri enda „Your Way of Sun or What“ – funk, funk, funk! Siiski – seal kusagil vahepeal, veenvalt väljamängitud kontrastiks ja teretulnud hingetõmbeks on „Lihtne Lüüdia“, ka Kanteri omapala, hoopis teistlaadi dramaatika ja hingestatusega.

 

Bremeni linna mooskeandid

Joern and The Michaels. Üks Joern, kaks Michaelit. Trummid, bass, klaver. Bremeni Kunstiülikooli kutid. Ei vajanud oma kirevasepäraselt kaleidoskoopilise rütmiralli ja meloodiakarusselli käimatõmbamiseks vähimatki hoovõtuaega. Motiivid ja rifid, tempod ja toonid karglesid seinast seina, pikemalt paigal passimata või lusikas püsimata. Multifilmilik muretus võis hetkega asenduda õudufilmi heliribaliku tumedusega, too omakorda retro-jätsu, rokenrolli või suisa Status Quo stiilis raskelt rappuva bugiga. Bremenlased jätsidki vahest kõige profima ja efektsema mulje. Mis ühtpidi polnud ka ime, see kolmik on koos olnud juba viis aastat. Aga teistpidi – andkem meie omadele, kes sel kontserdil kõrvu nendega esinesid, aasta- paar-kolm aastat aega ja. Õieti, ega see vahe praegugi teab kui suur olnud.

 

Tiit Kusnets

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 36.

Pin It on Pinterest