Bachot Muna ja Eduard Akulin „Back to New Orleans”

Tartu Jazz Club, 14. 02. 2014

 

Takkajärgi tark-olemine on: (a) aeg-ajalt imelihtne ja kerge; (t) teinekord kuidagi iseäranis südantsoojendav.
Seekord on teinekord.

On hommikupoole lõpupool pärast Bachot Muna ja Eduard Akulini  sõbrapäevaöist kontserti Taaralinna südames. Taevas Emajõe vasakkalda – nagu paremagi – kohal hallitab kergelt, ühtlaselt ja muutumatult. Päikest ei täita näidata kusagilt. Aga ilus on olla tollegipoolest. Sest mul mängib üks mees köögis klaverit. Hästi mängib, sunnik. Väga hästi, puhuti.

Heakene küll, päriselt mängib muidugi plaat, mitte Kameruni-Belgia pianist ja laulja Bachot ise oma elegantses elusuuruses. Tema „Jazz & Dreams”, salvestatud tunamullu, on muide sooloklaverialbum otsast otsani. Üks mees, üks klaver. Ja kõik. Tubli pool neistsamadest teemadest kõlas vaevalt tosina tunni eest lõppenud kontserdil– küll selle vahva vahega, et nende ettekandeisse jätsuklubis lisas autori-esmaesitaja kõrval oma maitseka, või õieti lausa mitmemaitselise mündi meie oma trombooniäss Eduard Akulin. Ja just sellest see soe tagantjäreletark välgatus– need kaks meest, tundub nii, lihtsalt pidid laval ükskord kokku saama niikuinii. Nad klappisid sedavõrd hästi. Ja Akulini suutlikkus mitte pelgalt kohaneda teisele soolopillile komponeeritud materjaliga, vaid sellele märgatav lisaväärtus külge mängida, oli imetlusväärne.

Tartu-kontsert oli duol üleüldse kolmas. Kavas Bachot’ originaalid ja valitud standardid. Viimastest esimesena tuli Billy Strayhorni ja Ellingtoni orkestri „Take the ‚A’ Train”, mille lõpetusse Akulin äkitsi „Salt Peanutsi” rifi mitu korda häirimatult sisse tikkis, justkui oleks see sinna alati kuulunudki. A-rongile sappa haagiti Carmichaeli „Georgia On My Mind”, mille vahest tuntuim esitaja Ray Charles kuulub Bachot’ suurimate inspireerijate sekka ilmselt nii vokalisti kui klahvpillimängijana. Selle aja peale, kui „Georgia” lauldud sai ja väike vaheaeg tehti, oli ammugi selge, et neil kahel – klaveril ja tromboonil – on teineteisele jätkuvalt nii mõndagi öelda. Ja seda viisil, mida publikul on huvitav pealt kuulata. Nii oligi. Tihedat dialoogi ja krutskitega kahekõnet, nagu säravaid soolosidki, jätkus küllaga ka teise poolde.

Bachot Muna

Bachot Muna ja Eduard Akulin / foto: Berta Vosman

Bachot’st kui pianistist-komponistist hakkas kõige selgemini kõrva kaks külge. New Orleansi, džässmuusika sünnikodu ja lapsepõlve klaverikool on talle kõvasti meele järele. Vasakus käes vasardavad bassid teevad ajuti selliseid nurklikke käike ja krutivad üles temposid, mille iseloomustamiseks piisaks vaat et kahest sõnast: „jee” ja „rokenroll”. (See oli kompliment, muide) Ning siis on seal too teine pool. Aeglane bluus ja Bachot’ pesuehedad balladid. „Forever Yours”, „You Caught My Eyes From The First Time I Saw You”, jt. Nukrad kaunidused ja õrnad nukrutsemised, milles sisalduv pop-romantismi annus on ikka päris rammus. Ja pisaraküllane.

Bachot’ ja Eduardi „Back to New Orleans” päädis Tartus maruliste versioonidega „Hit the Road, Jack!”-ist, „Hello, Dolly!”-st ja ühe väga särtsaka instrumentaaliga. (Mille tiitel jäi paraku tabamata, kuna vahel kõlas Bachot’ läbivalt afro-prantsuse aktsendiga inglise keel ühtpidi armsasti, aga teistpidi veidi arusaamatusti). Kuulajaskond tundus lõppeks päris võhmale võetud olevat …nii võhmale, et ei jaksanud isegi lisapala välja plaksutada!? Mis oli tsips üllatav, kuid küllap inimlikult mõistetav. Valdaval jaol sõbrapäevaöiseist laudkonnist oli isekeskis ja iseendiga lihtsalt nii palju ja niiiii meeldivat tegemist, et. Sellepärast siis vist.

Mis ent järgnes pärast kontserti, oli üllatavamgi veel. Ma ei mäleta enam teab mis ajast, et ühe klubiesinemise järel võtaks muusik kätte ja läheks publikuga jutlema. Ühe- ja kahekaupa ja kambakesi. Täiesti sundimatult ja krambivabalt. Teesklematu sõbralikkusega ja särasilmse huviga. Andes kõigile terekätt ja pärides. Et mis inimesile meeldis, mis rohkem või mis vähem, ja kuidas või miks. Kui siinkribija viimaks ära öhe astus, polnud Bachot’ publikutuur veel poolegi peal.

Tiit Kusnets / Klassikaraadio

Artikkel ilmus Jazzi Palas nr 17.

Pin It on Pinterest