Jorma Toots / 06.02.2016 Tartu Jazzklubis

Klaverihõng ja klahvide kõla kuuluvad džässiklubidega kokku loomuldasa. Tartu klubi laupäevastel klaverimängudel, mis toimuvad lausa mitu-setu korda kuus, on mitme aasta pikkune traditsioonisaba taga. Ja pianistide nimistu, kes on vastuöistel tundidel siin jätsukohvikus nädalavahetajate meeleheaks ja tujutõsteks soleerinud-improviseerinud endis- ja nüüdisaegsetel, igirohelistel ja igavikulistel teemadel, pole praeguseks samuti enam lühike.

 

Teistest tihedamini on neid õhtuid sisustanud Jorma Toots, Themuri Sulamanidze ja Sven Kullerkupp. Lisaks neile Raun Juurikas, Sergei Pedersen, Joel-Rasmus Remmel ja Andranik Kechek. Ning! – et soovolinik seda loetelu silmates ei kukuks ilmaasjata sulge ihuma ja keelt teritama – võime me siinkohal tema rahustuseks ja endi heameeleks tõdeda, et klaveripoegade kõrval on siin oma soolosetid skoorinud ka üks kõrvapaistev klaveritütar. Kirke Karja!

 

Klaveriõhtu, ei ole üleliigne silmas pidada, kujutab endast tiba teistsugust asja, kui on soolopianisti klubikontsert – kasvõi neissamus ruumes. Mitte ainult seepärast, et klaveripoeg või –tütar istub poodiumil uue Yamaha taga kohvikuliste poole seljaga, vaid tollegi tõttu, et ega nädalavahetajatelt, kellelt muide laupäeviti piletiraha ei küsita, ilmselgelt ei eeldatagi ses õdusas õhkkonnas suisa jäägitut pühendumist pianisti igale liigutusele, igale muusikalisele vaimukusele või värvikale kava-käänule. Mis kummatigi ei tähenda, et laupäevased klaverikunstnikud saaks neisse mängudesse kuidagi hooletult suhtuda ja mütsiga lööma tulla. Teataval delikaatsel moel, aga vahel ka robustsemalt, oleneb olukorrast, tuleb neil ennast kehtestada siiski. Ka selles pealtnäha muretus miljöös.

JormaToots-byKalevInts

Foto: Kalev Ints

Täpsus ja ajataju, stiili- ja ajastutunnetus kuluvad soolo-pianistile marjaks ära igas olukorras. Jorma Toots alustab punktipealt kell kaksk’end-null-null, nagu kodukord ette näeb, ning mängib end juba esimeste minutitega, vähemalt minu meelest, mõõdukalt sumiseva kohviku tähelepanu piirile. Talitsetud tempo ja vaoshoitud valjusega startinud esimene sett jõuab kaunis kähku – kaudu bluusilike toonide, seejärel rägtaimile ja sajanditagusele jazzile viipavate, sünkoopivate basside – korraga Valgreni. „Muinaslooni muusikas“.  „Muinaslugu“ kestab päris mõnda aega, aga teeb siis ruumi rahvusvahelistele standarditele. Klaveripoeg vahetab vabalt käike ja kümnendeid, toone ja meelolusid. Teise pooltunni esiots noogutab äratuntavalt ja viisakalt „Tütarlapsele Ipanemast“. Siis jõuab tiiruga tagasi koduste kohtadeni. Naissooni, näiteks. Kuni „Märtsis algas maini“.

 

Õieti mahub Ipanema ja Naissoo vahele õige mitu vahepeatust veel, aga kõiki paiku, kuhu muusikalis-geaograafiliselt põigatakse, ei tunne siinkribija ära niikuinii. Pealegi võngutab klaveripoja bassikäsi ikka-jälle kribija kuulajakompassi justkui sinna Põhja-’Meerika lõunaotsa suunas kuni…

…Kuni tund-paar pärast klaveriõhtu lõppu saabki ära küsitud vahest kentsakaim küsimus, millega ma eales kodumaiseid pianiste tülitanud olen. Et kui isand Toots kujutleks end mängima mõnda sajanditagusesse New Orleansi öisesse lõbustusurkasse, siis kas ta söandaks proovida sealse klientuuri poolehoidu võita ka mõne eesti looga?

 

„New Orleans sada aastat tagasi? Valgre lugudega võiks seal laineid lüüa küll“, arvab klaveripoeg.

 

 

Tiit Kusnets / Klassikaraadio

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 35.

Pin It on Pinterest