Jam Session nr. 102 Tartu Jazzklubi
6. aprill 2016

Jämman, see mahlakalt suupärane, kummaliselt koduse kõlaga sõna, on tegelikult ulgumaist päritolu puha. Jämmani otsesed esivanemad – Jam ja Session – tulid ilmale millalgi möödunud sajandi algusotsas Ameerikamaal. Just-just, sealsamas, kus sündis jätsmuusika.

Algselt oli jam session puhtalt muusikute omavaheline asi. Tuldi kokku suurema või väikema seltskonnaga pärast kontserti või mistahes muud tasulist tööotsa, visati kuued maha (või siis nagisse, kui olid kuued, mida visata, ja oli nagi, kuhu), lasti lipsud lõdvaks ja mängiti oma lõbuks. Mängiti seal, kus sai ja seda, mis muusikuile endile parajasti meeldis või huvi pakkus. Tol kaugl a’al, mil jätsmuusika oli alles üsna noor ja seda ei õpetatud veel üheski koolis, käis seesuguste sessioonidega kaasas – lisaks ohtrale lustile ja lõbule – ka tugev hariduslik moment. Jam session oli koht, kus noored anded, kui nad olid kampa võetud, said hindamatu võimaluse vahetult õppida nii mõndagi oma kogenud ametivendadelt. Ning meistrid ise võisid muidugi võtta mõõtu ja šnitti üks- ja teineteiselt.

Publikut nonde enamasti öiste, suuresti improvisatsiooniliste ühismängude manu ei kutsutud päris pikka aega. Aastaid ja aastaid ja aastaid. Kusjuures mõtte peale, et kuulajad platsi tuua – ja neilt selle eest piletiraha ka küsida – tulid mitte muusikud, vaid kontserdikorraldajad-klubipidajad-promootorid-impressaariod. Või kuis iganes nad siis endid nimetasid seal 1930ndate Ameerikamaal…

Duke Ellington, Dave Tough, Hot Lipps Page, Billie Holiday, Ivie Anderson, Pee Wee Russell, Johnny Hodges, and Chu Berry 1939

Duke Ellington, Dave Tough, Hot Lipps Page, Billie Holiday, Ivie Anderson, Pee Wee Russell, Johnny Hodges, and Chu Berry 1939

Prii +

Tartu Jazzklubi ootab kuulajaid oma kolmapäevastele Jämmanitele lahkesti, ohtrasti ja alati – ja piletiraha ei küsi. Aga see pole mõistagi ainus ega põhilisim põhjus kohale tulla, see priius. Põhilisim pluss, kui osundada sedasama lehte siin, mil Jazzi Pala nimeks, seisneb ikkagi selles, et „mis täpselt juhtuma hakkab, seda ei tea ette keegi“ (vt. 2. küljel kolmapäevaseid kavu). Just. Nii ongi. Õigupoolest ei tea kunagi ette todagi, kes nimelt sel või tol kolmapäeval mängivad. Aga seda põnevam asi on, nagu on märganud jämmanil-käijad, siinkribija sealhulgas.

Valdavalt on Jämmani mänguruum ja aeg olnud Elleri-kooli noorte rütmimuusikute päralt, aga külas on käinud ka näiteks Viljandi tudengid. „Ja esimesel paaril aastal“, meenutab jazzklubi kunstiline juht Oleg Pissarenko, „sattus sekka teinekord välis-üliõpilasi, kel oli pill ühes ja tahtmine kaasa lüüa. Kõik on olnud teretulnud.“ Muidugi on koos oma- ja ulgumaiste noortega korduvalt jämmimas kuuldud-nähtud Elleri-kooli õpetajaidki, nii praegusi kui kunagisi, ja teisi proffe. Nelja aasta sees on ette astunud Lembit Saarsalu, Ain Agan, Tanel Aavakivi, Jorma Toots, Margus Tammemägi ja Oleg Pissarenko. Viimatinimetatu, kummatigi, mäletab selgelt sedagi, et mitte alati pole kõik see Tartu muusikatudengite pere päris ühetaolise ilmkustumatu õhinaga oma heldeid jämmimise võimalusi jazzklubis ära kasutanud. Oli aegu, kui siin käidi nii hõredalt, et halvima vältimiseks tehti Jämmanil osalemine Elleri rütmimuusikuile koolis korraks kohustuslikukski. Nüüd paistavad asjalood taas rõõmustavamad, hindab Oleg. „Ilmselt mõjus tudengeile ikkagi hästi, kui klubi muutus jälle ’kooliväliseks’ asutuseks, et ei ole otsest seost ja sundust. Aga alati on olnud neid noori, kes käinud siin jämmimas, kui vähegi saavad. Algusaegadele mõeldes – kitarrist Paul Neitsov, bassimees Jorven Viilik ja trummar Kristjan Mängel olid kohal vaat et iga kolmapäev.“

Nr. 102

Trummar Mängel on platsis selgi kolmapäeval, kui kalender näitab kuuendat ’prilli. Õieti on Kristjan üks kolmest trummarist sel õhtul. Ja esimene, kes pulgad pihku saab. Tsips hiljem võtavad talt koha üle Renar Trummal ja Villem Rent. Bassiste on täpselt üks: Tõnis Koppel. Kitarriste aga jällegi kolm: Jaanis Kill ja Johannes Laas ja …Noormees Rahvahulgast. Kes mängib kaasa paar-kolm lugu, sealhulgas selle mõõdukalt bluus-rokkiva numbri, mille ajaks kitarrist Kill enese trummide taha istutab ja seal siivsalt harjasid sahistab – mille peale trummar Mängel vaevu-vaevu suudab naeru tagasi hoida – ja mille lõppedes on kõigil tuju juba täitsa huvitav, aga. Aga hiljem, taevas paraku, ei oska teised jämmijad mulle kahjuks öelda kolmanda kitarristi pärisnime. Sorry, Noormees Rahvahulgast!

Jämman on lahe ja üllatusteküllane koht – ka kuulajale! – tollegi poolest, et parimatel hetkedel, tõesti äraarvamatuil ja ettenägematuil viisel, kohtuvad siin tuttavlikkus ja tundmatus. Jämmimise hakatuseks, selle lähtekohaks ehk äratõukepakuks on tihtipeale tuttav muusikaline teema, sagedasti mõni üldtuntud džässistandart. Mis tuttava teemaga edasise improvisatsiooni käigus sünnib, missugused moonded ja kujumuutused meloodia, rütm ja tempo läbi teevad ning kuhu see kõik lõpuks välja viib – või äkki ei viigi, vaid jääb ühel hetkel kui hüpnotiseeritult ühe koha peale ringiratast tiirutama, paiga peale turritama ja tiritammitama? – seda, mis juhtub või ei juhtu, on muusikahimulisel kuulajal põnev jälgida.

Kuuenda ’prilli Jämmanil võetakse ette muuhulgas Ellingtoni orkestri väärikas tunnusmeloodia „Take the ’A’ Train“, Errol Garneri „Misty“, Miles Davise „So What“, ja „Scrapple From The Apple“ ja „Sweet Georgia Brown“ ja. Aga need nimetused iseenesest ei ütle õieti midagi selle kohta, kuidas nad just seekord just nende mängijate käes kõlavad. Kuidas Ellingtoni uhkest ekspressist saab sujuvalt väike mahedavärviline susla. Või kui mitmekesiselt ja ilmekalt peavad kahekõnesid Laasi ja Killi kitarrid ja milliseid tsitaate nad neisse kõnedesse pistavad (The Shadows, AC/DC, „Juba linnukesed…“) Või missuguse vääramatu väärikusega kasvab otsatupikk lõpulugu, kus Koppeli siugjas bass on vahepeal ühteaegu nii reggae kui funk, uhke post-rockiliku eufooriani, mis… ehk ei ole lausa Godspeed You! Black Emperori mõõtu finaal, aga selle maailma Explosion In The Sky’dest ja teistest sarnastest mõjub majesteetlikumalt iga kell.

Tiit Kusnets

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 37.

Pin It on Pinterest