Laulja Jon Hendricks olevat omal ajal Coleman Hawkinsit publikule tutvustanud sõnadega: „See on see mees, kelle jaoks Adolphe Sax saksofoni leiutas!” Päris õige see väide ju polnud, aga kõlas usutavalt küll: Coleman „Hawk” Hawkins (1904-1969), keda vahel hellitavalt ka Bean’iks kutsuti, oli tenorsaksofoni esimene suurkuju ja populariseerija, jõulise tooniga muusik, keda Saksa jazzikriitik Joachim Berendt nimetas koguni „jazzi Rubensiks”.

Hawkins ise olla öelnud, et „ainus, mida keegi sinult varastada ei saa, on sinu sound,” ja nii ta siis mängiski ühtviisi osavasti ja isikupäraselt nii Fletcher Hendersoni, Django Reinhardti kui Dizzy Gillespie’ga, salvestades viimatimainituga ka maailma esimesteks bebop-plaatideks peetavad palad. Berendt kirjutab oma „Jazziraamatus”: „Coleman Hawkinsi jaoks polnud kogu see sündmusterohke periood, mille ta oli läbi elanud – 1922. aasta Mamie Smithist kuni Coltrane’i-järgse ajani –, üldse nii muutlik, nagu meile täna näib. See oli üks stiil ja üks ajastu. Stiil oli jazz; ajastu oli jazziajastu.”

Coleman Randolph Hawkins sündis 21. novembril 1904 Missouris, alustas 5-aastaselt klaveriõpingutega, avastas üheksaselt saksofoni ja omandas muusikateooria alged Washburn College’is. Esimesed salvestused tegi ta New Yorgis 1923. aastal ansambliga Mamie Smith and Her Jazz Hounds – vaid kolm aastat varem oli Smith oma „Crazy Bluesiga” ajalukku läinud kui esimene heliplaadile jäädvustatud mustanahaline bluusilaulja. 1924-1934 esines ja salvestas Hawkins Fletcher Hendersoni orkestriga, kuhu eri aegadel kuulusid ka näiteks Louis Armstrong, Roy Eldridge, Benny Carter ja Chu Berry. Tuntuimad Hawkinsi plaadistused sellest perioodist on tõenäoliselt „The Stampede” (1926) ja „Queer Notions” (1933). Hawkinsi otseseks mantlipärijaks Hendersoni orkestris sai teine tenorsaksofoni legend Lester Young, kes on teatava kibedusega meenutanud: „Ma elasin Hendersonide majas ja Leora Henderson ajas mind hommikuti vara üles ning mängis mulle Hawkinsi plaate, et ma õpiksin tema moodi mängima.”

ColemanHawkins-and-Miles Davis-Three Deuces-NewYork-1947-Gottlieb

Coleman Hawkins aga lahkus Hendersoni orkestrist, et minna Euroopasse – ta liitus Londonis tegutsenud Jack Hyltoni tantsuorkestriga, tuuritas mööda Euroopat, salvestas 1937. aastal Pariisis koos Django Reinhardtiga „Stardusti” ning pöördus Ameerikasse tagasi alles vahetult enne teise ilmasõja puhkemist, plaadistades seal kohe ka oma suurima hiti „Body and Soul” (1939). Hawkinsi 1940te ansamblitesse kuulusid juba „noorema põlve” muusikud nagu Thelonious Monk, Oscar Pettiford, Miles Davis ja Max Roach, ning 1944. aastal leidis aset ka too kuulus esimene bebop-sessioon Dizzy Gillespie, Pettifordi ja Roachiga – bändi liidriks oli stuudios ometigi Hawk. 1946. aastal jagas Hawkins kontserdisarja Jazz at the Philharmonic raames toimunud Ameerika-turneedel lava nii Lester Youngi kui Charlie Parkeriga ja jätkas pärast sõda regulaarselt esinemist ka Euroopas.
1948. aastal tegi Hawk taas ajalugu, salvestades ilma saateta saksofonipala „Picasso”. 1950tel plaadistas ta koos Ben Websteri ja Thelonious Monkiga, aga kui Monki sessioonidel tegi kaasa ka John Coltrane, siis Newport Jazz Festivalil astus Hawk üles taas traditsioonilisemas võtmes: koos Red Alleni ja Roy Eldridge’iga. 1960tel järgnesid albumid Duke Ellingtoni ja Sonny Rollinsiga; viimased salvestused tegi Hawkins 1967. aastal ning jätkas süvenevatele tervisemuredele vaatamata esinemist kuni surmani 1969. aasta mais.

 

Andres Roots / TÜ raamatukogu fonoteek

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 31.

Pin It on Pinterest