Joel Remmel Trio

Tartu Jazz Club, 17. 01. 2014

Kammerlikkus. Kergus. Ja aeg-ajatine appassionaarsus, aimamisi.
Ja siis veel see tulevane kevad ja kõik need kassid. Ja hobune.
Aga alustaks õige seekord, nii vahelduse mõttes – peaaegu korraga, kui vähegi õnnestub – päris lõpust ja ühtlasi eestpoolt algust? Mis?

Niisiis.

Lisalugu, mille Joel Remmeli trio oma jaanuari-keskpaikse Tartu-kontserdi lõpetuseks mängis, oli ansambli trummari Aleksandra Kremenetski teema „Humble Mustang”. Kusjuures „mustang”, nagu rõhutas trio juhthelilooja-pianist-kõneisik Joel Remmel, tähistas siinkohal „mitte autot, vaid hobust”. Siinkribijas tekitas too täpsustus kerge kimbatuse, sest kangesti tahaks pruukida lisapala iseloomustuseks sõna „unenäoline”, ent – et eesti keeli tikutakse teinekord sellesse kuidagi naljakalt suhtuma, kui „hobune” ja  „unenägu” tekstis lähestikku esinevad, siis tõttan täie tõsidusega kinnitama, et justnimelt unenäoliselt selle sõna sümpaatseimas mõttes kõnealune pala mu meelest kõlas. Lisaks sellele, et lugu nauditav on – trio debüütplaadil „Lumekristall” eristub see kui üks võluvamaid, siinkribija arust küll – tuletas „mustang” ka tahtmatult ja meeldivalt meelde, et näärikuu seitmeteistkümnes oli järjestikku kolmas õhtu, kui Tartu-Narva-Tartu liinil oli õnn ja rõõm kuulda klubides mängimas suurepäraseid siitmaiseid jäts-trummareid!

Kahel varasemal, viieteistkümnendamal ja kuueteistkümnendamal näärikuupäeval oli trummimõnu tegijaks Tõnu Tubli. Koos Leedu-Eesti-Läti bändiga Tree Stones Quartet, nii Narvas kui Tartus, kus ta tõesti muljetavaldavalt asendas nende põhitrummarit Kaspars Kurdekot. Puuduvale lätlasele tabasin end mõtlemast noil kahel õhtul korduvalt ja mõnetise murega – teadis ta, õnnetukene, üleüldse, kui äge mees siin vahepeal tema kohta täitis??

Sellest omakorda, kuidagipidi ümbernurga sugenes järgmine trummimõte. Et mitte öelda väikestviisi meeleheitlik lootus – et vennaksed, pianist Joel ja bassist Heikko Remmel, ei lase Aleksandra Kremenetskit oma triost eales sisse vehkida ega püüa teda ka kunagi ajutiselt asendada kellegi teisega. Oleks ilmselt korvamatu kaotus. Aga küllap muretseb minusugune mõlgutaja siin ilmaaegu. See kolmik, otsustades nende üksteisemõistmise ja ansamblimängu järgi, teab päris kindlasti, kuivõrd head nad üheskoos juba on. Ja et annab aga veel paremakski minna.

Joel Remmel Trio / foto: Kalev Ints

Joel Remmel Trio / foto: Kalev Ints

Kas läheks nüüd lõpuks algusse ka? Kontserdi algusse. Avanumber, Joel Remmeli „Vaikse aja ilu” lubas klaveri kõigepealt mõõdukas tempos jalutama, lasi trummidel tunda harjasid ja pärastpoole kontrabassil kogeda poognat, lisas küll aeg-ajalt lõiguti ka sammu, aga lausa kiirustama ei kippunud kuhugi. Pigem pidas ikka-jälle hoogu, tasandas käiku ja. Mõtles järele. Sarnane kammerlik kargus, kergus ja rauge-lauge kulg, lisaks  impressionismust üksjagu – need kõik on Joel Remmeli trio muusikas alatasa kuuldaval. Aga see pole kaugeltki kõik, mis seal on – olgu siis kompositisioonide autoriks (valdavalt) Joel Remmel või (vahete-vahel) Aleksandra Kremenetski või ka Heikko Remmel (Joel: „Heikko kirjutab umbes kahe aasta peale ühe loo”). Appassionaarsus, kirglikkus sisaldub ses muusikas loomulikult samuti, aga ilmutab end justkui sordiini alt. See ei pulbitse pealispinnal, ei mäsle suures plaanis, vaid sagedamini hõõgub sügavamal, vilksatab vihjamisi. Ju siis see ongi selle looja, kelle kujundatud on suurem osa repertuaarist, loomuses. Serveerida kirge härmalõnga garneeringuga, jahutatult.

Mis ei tähenda kummatigi, et mänglev meel ja kelmikus kolmikule võõrad oleksid. Kremenetski „Imeline nõuandja” – mida trio debüüdilt ei leia, aga loodetavasti kuuleb kevadel ilmuval uuel plaadil, mille materjal praeguseks salvestatud – keris end käima vallatukese klaveri-intro ja meeleoluka motoorikaga. „Peaaegu nagu filmimuusika, mille võiks olla kirjutanud Wim Mertens!” – võiksid öelda näiteks Wim Mertensi fännid. Mina, kes ma teab kui suur Mertensi fänn pole, ütleksin, et filmi, mille algustiitreid „imeline” heli tooniks, jääksin vaatama küll – kuni muusika kestab.

Tulevase-kevadise albumi teemasid mängis trio sel õhtul päris mitu. „The Cat with a Short Tale”, lugu Remmelite-pere sünnipäraselt lühisabalisest kassist, kelle elulugu jäi paraku pea sama lühikeseks kui tema saba, kehutas meenutama teisigi kasse, keda Eesti jäts tunneb, olgu siis lausa laulu sisse või muudmoodi muusikasse panduna. Aga võta näpust, ega eriti palju neid esialgu ette ei tulnud. Oleg Pissarenko on plaadistanud vähemalt ühe kassiloo, „Loodu”. Ja muidugi-muidugi on meil ju Peedu! Kass kes on ka kahlemata, eksole. Aga veel…?

Joel Remmeli trio lubas Tartusse tulla taas maikuus. Paistavad olema asjalikud ja sõnapidajad noored inimesed, loodetavasti tulevadki. Aga parem oleks, kui siis ikka uus plaat ka juba kaasa saaks. Tundusid kaunis paljulubavad palad, need uued. Tahaks kohe tervet albumit kuulda.

 

Tiit Kusnets / Klassikaraadio

Artikkel ilmus Jazzi Palas nr. 16

Pin It on Pinterest