11. aprillil tuleb juba 4. aastat toimuvale kontsert-kohtumisõhtute sarjale Rajamuusika külla hinnatud ja austatud Eesti kontrabassist Taavo Remmel.

Taavo, Sind võib kindlasti nimetada Muusikuks suure algustähega. Aga mida sõna “muusika” Sinu jaoks tegelikult tähendab?

Tänaksin küsimuse esitajat komplimendi eest. Samas on minu jaoks suured ja väikesed algustähed lausetes mitte ainult grammatiliselt oluline temaatika, vaid üsna tähtis sisuline mõõde. Me ju teame, millise dimensiooni võib tuua sõna Armastus või Jumal just sellises kirjapildis lause keskel. Siit ka küsimuse arendus: kas on olemas muusikat ja Muusikat või muusikut ja Muusikut? Taoline sõnademäng võiks tähistada kellegi tõeliselt suurt inimlikkuse mõõdet või ehk isegi kangelaslikkust. Siin on kokku lepitud, mida inimlikkus ja kangelaslikkus võiks tähendada ja kes võiks olla tõeliselt suur inimene. Samas muusika puhul, mis oma olemuse tõttu on ajas ja ruumis pidevalt muutuv nähtus ja olemuslikult äärmiselt subjektiivne – kellelgi meist ei ole võimalik kuulata helisid teise inimese kõrvadega – on raske taolisi kokkuleppeid saavutada, sest muusikas üldjoontes puuduvad n-ö moraalsed kategooriad. Tahtlikult mängitud vale noot ei saa kunagi olla päriselus tahtlikult sooritatud väärteo kategoorias.
Teljel autor-esitaja-kuulaja võib samuti Muusika kusagile kaduda. Muidugi on ooperites kujutatud negatiivseid kangelasi, aga see, kuidas neid kujutatakse lääne klassikalise muusika kontekstis, toimub ikka läbi samade 12 pooltooni ja teatud rütmivältuste. Igasugused sellelaadsed n-ö hea ja paha noodi ja rütmi tekitamise katsed on enamasti pikemas ajas liiva jooksnud. Isegi teatavate mänguvõtete halvaks või lausa kuratlikuks kuulutamine on vajunud unustusse. Olgu siin illustreerivaks näiteks poognaga heli tekitamise taunimine kui kunstlik helipikendamine ja seega ebaloomulik ning järelikult mittejumalik. Loomulikult võib ka arutleda, kas muusikat saab kasutada relvana, kuid see on siiski samalaadne tegevus kui kasutada maali või skulptuuri kellegi hukkamiseks. Selline toimimine väljub üldiselt kunstimaailmast.

Remmel

Muusika võiks olla eelkõige mäng, samas elu kui mäng tekitab arvatavasti siiski teatavat kõhedust. Kehvasti on, kui need kaks vahetavad kohad ja muusikast saab meile mingi ebajumal või pidepunkt, millest põgeneme elu mängimisse ja vastupidi. Selles kontekstis on raske võtta tõsiselt väidet, et muusika on kellegi elu või elumõte. Pigem kehtivad ka muusika puhul minu jaoks kunstis olulised põhiküsimused – miks, kuidas ja kellele. Kui näiteks oleme vastanud kahele viimasele küsimusele ja teame täpselt kuidas peab mängima ja kellele mängida, aga samas ei suuda endale teadvustada, miks me üldse mängime ja mis on see tegelik tõukejõud, mis meid muusikat tegema toob, võib seesama, meie kummardatud või siis ekspluateeritud muusika, viia meid eksistentsiaalsetesse probleemidesse.

Üldiselt on paljud muusikateadlased olnud seisukohal, et isikliku tragöödiat hakkas teadlikult muusikasse tooma Ludwig van Beethoven, enne nähti muusikut eelkõige kui jumaliku kunsti vahendajat. Tänapäeval on muusikal ja muusikutel juba niipalju erinevaid rolle ja ülesandeid, et nende kirjeldamine ja kaardistamine on isegi muusikateadlastele raske. Mina praktikuna ja pillimängu õpetajana jään siin jänni ja vaevalt midagi uut suudaksin välja tuua.

Siiski  tooksin ühe vaatenurga ja isklikult, kitsalt enda seisukohalt võttes väidan, et muusika on missioon, millega tegeleda.

Missioon on kindlasti eksistensiaalselt väga oluline teema ja kätkeb endas tohutult palju. Kas aga missiooniga muusikuid saaks näiteks Muusikuteks nimetada, on muidugi omaette probleem. Parimal juhul on see ikkagi kõigest hinnangute ja hinnete andmine, mis loomulikult ei tähenda, et seda ei peaks tegema. Ükskõik, millist hariduse ja õpetamise sisu ja vormi rakendame, taandub see ikkagi teatud mõttes vähemalt kolmele tegelasele, meister-sell-õpipoiss ja seal on alati olnud ka hinnangute andmine kohane. Kuidas nüüd juba meister-Meister (kes ta on?) omavahel suhtestuvad, väljub arvatavasti muusika piiridest.

 

Kas muusikaga saab hinge ravida? Aga haavata?

Siinkohal julgeksin väita, et muusika võib ravida nii hinge kui keha. Ja samas, võib haavata nii keha kui hinge. Me ei saa jätta keha kuidagi kõrvale. Heli on võnkumine. See, kuidas keha võnget tajub, on huvitav temaatika. Tantsulisus ja liikumine, see kõik mõjutab ka füüsilist ihu. Loomulikult, kui läheme üle igasuguste piiride, võime endale ja teistele kahju teha. Ainuüksi vastuvõtuvõimel on piirid. Siiski on teatavad n-ö metamuusika tegemise katsed jäänud küllalt kitsapiiriliseks ja vaevalt siin mingit üldist toimivat vahendit suudetaks leida. Kui ühele inimesele on näiteks Mozarti muusikat kasutav rahustamise ja uinutamise eesmärgil muusikateraapiat tegev inimene asjatundlikkuse kehastus, siis kellelegi teisele on see manipuleerimise musternäide, mille stereotüüpsus võib olla kurvakstegev.

Pigem näeksin muusika ravivat toimet kui teatavat kaasnähtust, mis võiks ju koguaeg kaasas olla, aga kontrolli selle üle vaevalt on võimalik omada. Katsed sellist kontrolli saavutada võivad sootuks vastupidise tulemuse tuua. See ravitoime on ikka teatavat liiki ime või kunstiime. Muusika on selles mõttes suurem kui meie.

 

Kuidas soovitad muusikat kuulata, et see pääseks mõjule?

Tänapäeva võimalused on meile toonud muusikaajaloos täiesti uue olukorra, kus saame muusikat järelkuulata.

See võimalus on olnud ju väga lühikest aega. Samas on sellega kaasnenud üks nähtus – tegelikult me ei oma järelkuulamisel enam objektiivset pilti. Me võime kuulatavasse ise sekkuda ja kuulata sobivas ruumis ja ajas, rohkem või vähem doseeritult. Kontserdisaalis viibides võime heal juhul vaid kohavalikuga pisut mõjutada muusika mõju. See tugevusnupu omamine võib tekitada tunde, et me justkui kontrolliks olukorda. Me võime üldjoontes igal ajal muusika enda elust välja lülitada, samas, kas väärtustame, mida kuuleme?

Usun endiselt, et head elavat ettekannet ei asenda see miski plaadiriiulil. Palju muusikat kõlab salvestatud produktsioonina väga hästi ja lihvitult. Kui aga ainult produktsiooni oskamegi hinnata, siis on ilmselt midagi kaduma läinud või sootuks leidmata. Ju see miks-küsimus võib olla ununenud või üldse tõstatamata ja idee olematu.

Kuulajana saab samuti esitada küsimusi, miks ma kuulan, kuidas ma kuulan ja kellele see muusika on mõeldud. Ega kõik maailmas kõlav muusika pole ju mulle loodud.

 

Mis teeb muusikust hea muusiku ehk kus peitub tõelise muusiku saladus?

Siin võiks tegelikult hästi lihtsalt vastata – tuleb hästi mängida.

Kuidas aga õppida hästi mängima – see ei ole vähegi asjasse pühendunud inimesele teadaolevalt üldsegi lihtne. Loomulikult algab muusika tegemise kunst kuulamisest, samas teame, et välja ei saa jätta ühtegi meelt kuni haistmis- ja maitsmismeeleni välja. On vaja hinge, südant ja mõistust ning tihti väsimuseni tüütut treeningut ja veelkord treeningut. Tipptasemel võib iga väike pisisasi mõjutada lõpptulemust.

Eesti flöödimängijalt Tauno Saviaugult kuulsin kunagi lause, et iga interpreet võiks kasvatada kahte taset – alumist ja ülemist, mis siis lahtiseletatult kõlaks nii, et kõige halvemate tingimuste ja enesetunde korral peaks midagi alles jääma ja parima atmosfääri ja seisundi korral võiks siis midagi väga head sündida.

Usun, et hea muusik suudab oma muusikaga kõnetada kuulajaid. See, miks kellegi mäng või looming kõnetab ja teise oma mitte – loomulikult võib siin peidus olla saladus. Vaevalt see kellelegi lõpuni selge on.

 

Miks oled valinud just kontrabassi?

Ehk kontrabass valis mind… Mäletan, kui umbes 12-aastaselt meie kiriku pastori poja kodus nägin basskitarri ja see pill tõmbas mind enda poole. Hakkasime kirikus ansamblimängu proovima. See oli põnev tegevus. 17-aastaselt juba muusikakeskoolis käies hakkas meid huvitama dixielandi saund. Meie klassis käisid mitmed tuntud muusikud nagu trompetist Jüri Leiten, klarnetist Meelis Vind, flöödimängija-multiinstrumentalist Tarvi Jaago, tšellist Mehis Metsala ja paralleelklassis, nüüdseks juba meie hulgast lahkunud trombonist, Mart Sork. Nendega koos ja veel mõne teise muusikuga me seda orkestrit alustasime. Loomulikult sobis taolisse kooslusesse paremini kontrabass ja nii see pill minu ellu tuli. Viiuliõpingud sai vahetatud suure viiuli vastu. Nüüdseks olen vist selle basspilliga nii kokku kasvanud, et enam ei oska elu ette kujutada ilma selle suure instrumendita. Ju ma armastan seda pilli ja kontrabassi kõla.

 

Küsitles

Evelin Pissarenko, TJC

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala Nr 8.

Pin It on Pinterest