“Et kohe alguses kõik ausalt ära rääkida”- nii meenub üks fraas lastele mõeldud raamatust. Ah, et miks nii alustan kirjutist  triost, mis peaks üsna varsti, nüüd  juba kolmandat korda Eestis mängima. Sest arvatavalt ei teki peaaegu mitte midagi n.ö. tühjale kohale. Igal nähtusel ja sündmusel siin ilmas võib olla ja saabki olla oma eellugu ja kunagi  ehk ka järellugu. Kui kaugele minna selle eellooga?

 

Algaks ehk sealt, mil mu tollane tudeng Mingo Rajandi küsis laenuks kontrabassi kasti, et sõita ühte Ida-Euroopa riiki suuremat laadi ansamblite kokkutulekule, kus kontrabassi laenutamine ei olnud olevat mitte kõige võimalikum toiming. Loodame, et ehk on ses riigis vähemalt selles küsimuses asjad liikunud paremuse suunas. Ühel hetkel oli siis Mingo koos kontrabassi ja kastiga tagasi.

 

Nagu võite juba arvata, oli ta kohtunud seal paljude toredate muusikutega ja sealhulgas ka Šveitsist pärit jazzimängijatega. Kogu reisil toimuvat varjutas aga ülinaljakas kirjeldus, kuidas kohalik agar taksojuht kõigest väest üritas kontrabassikasti väiksesse taksosse ära mahutada ning ligi poole tunni pikkune katsetus lõppes täieliku ebaõnnestumisega. Kastiga ühest punktist teise liikumiseks tuli otsida teisi võimalusi.

 

Järgmine moment ses eelloos kangastub, kui need samad toredad šveitsi noormehed meilegi harjumatul väga külmal ja lumerohkel talvel Eestis mängimas olid. Sel ajal oli ka juba kuulda olnud, et ansambel “Ajavares” olla paar korda Šveitsis ühel väikesel festivalil käinud. Samale festivalile saime kutse ka Kadri Voorand trioga, kui Mingo oli trummar Brian Quinni kui Sonvico festivali korraldaja ühele täiesti tavalisele Teatripuhveti jazziõhtule kuulama kutsunud.

 

Järgmine hetk – mäletan, et jalutasime Virgo Sillamaaga keset festivali külakest ja korraga tuli meile vastu keegi, keda Virgo juba tundis ja lihtsalt tutvustas kui Briani ansambli pianisti. Meie kontserdi lõppedes, väikeses Sonvico kiriku avatud loodusvaatega sammaskäigus, tuli  Gabriele Pezzoli ja lausus, et oli Kadri triot kuulates mõttele tulnud, et soovib minuga koos muusikat teha. Siinkohal tahaksin meenutada Villu Veski ja Tiit Kalluste kohtumist Daniel-Pipi Piazzollaga Buenos Aireses, kellele ka nemad esitasid kutse tulla Eestisse mängima. Nagu Pipi Piazzolla, nii ka mina arvasin, et enamasti jäävad taolised jutud sinnapaika, aga Villul ja Tiidul oli  tõsi taga ja samuti ka Gabrielel.

 

Sellega võiks ka eelloole joone alla tõmmata aga ometigi peaks midagi veel südamelt ära ütlema.

 

Tegelikult mina rütmigrupi muusikuna ei saa küll ütelda, et ei oleks olnud võimalusi mängida rahvusvahelistes kooslustes, aga enamasti kipuvad olema need sedalaadi projektid, kus saabub keegi staar meie vabariiki ja vajab siis kohalikke muusikuid esinemiseks. Samuti tuleb tunnistada, et minu sellelaadsed kokkupuuted rahvusvahelistes kollektiivides – ka väljaspool Eestit – on olnud tegelikult samas võtmes. Ju lihtsalt oli olnud hetkel puudus kohalikest muusikutest.
Ilmselt on vähemalt muusikuile endile selge, kui keeruline on tegelikult koos hoida kooslusi, kus liikmed elavad üksteisest sadade – kui mitte ütelda tuhandete – kilomeetrite kaugusel, mis tähendab, et igasugune ühistegevus on automaatselt rahvusvaheline. Seda kõike teades, on kahtlemata erliliselt ülendav tunne, kui keegi kusagilt teisest riigist tunneb huvi just sinu mängu vastu.

GabrielePezzoliTrio-byIggy

Foto: Iggy

Jõudis kätte aeg, kus olingi palutud Šveitsi kontserditele Gabriele Pezzoli trio liikmena. Sealjuures teades, et me pole ühiselt veel kunagi mitte ühtki nooti mänginud. Muidugi võib ju küsida, mida on siis selles nii erakordset, muusikud ikka mängivad koos, kohtutakse uute inimestega jne. Otse loomulikult pole see erandlik, aga samas on see väga isiklik teema, seda enam, kui inimesi tegelikult ei tunta ja nad on hoopis teistest kultuurilistest keskkondadest. Mida tegelikult sinult oodatakse, mis tüüpi muusikat väärtustatakse ja hinnatakse? Kas otsitakse muusikalisi hingesugulasi või lihtsalt suurepäraste oskustega muusikuid?

 

Nagu teame on nii Ameerikas kui igal pool mujalgi – Euroopast rääkimata, kus muusikat on õpetatud sajandeid ja ka jazziõpetusega tegeldud pea pool sajandit – häid muusikuid väga ja väga palju.

 

Ja jõudes selleni, millest tahan eriti rääkida…
Usun, muusikud mäletavad õnnestunud kontserte ja samuti jämmisessioone. Võibolla vähem, aga usun, et on ka neid, kes mäletavad seda esimest emotsiooni, kui kellegagi otseselt läbi muusika kohtusid. Need esimesed kaks – kolm takti…

 

Ja Gabriele trio puhul on mul ilmselt igaveseks meeles, kui esimest korda Briani väikeses pianiinoga toas, need esimesed taktid mängisime. Isegi ei mäleta, kas esimese looga lõpuni jõudsime, sest Gabriele “VAU” on nii tugeva emotsiooniga salvestunud. Ilmselt oli see lihtsalt kinnitus tema eelaimdusele, et selline kooslus saab omavahel sobima.

Mis see seletamatu miski siis on ja miks me midagi sellist tegelikult vajame? Mida me muusikuina kaasmuusikutelt ootame? Mida me üleüldse muusikas oluliseks peame?

Ainuke, milles võime olla ehk ühisel arusaamisel on, et arvatavalt kõik ei oota sama ja kõik ei vaja sama. Piisab sellestki, kui võtame eelduseks teadmise, et sajandeid õpetati muusikat kui teadust ja nüüd õpetame kui kunsti. Siit võiks ju ka tuletada dilemma, et praegustele – ka muusikalistele – teadlastele ehk ei sobi see n.ö. kunstiga tegelemine ja vastupidi. Otse loomulikult ei saa välistada, et ka teadlased võivad olla kunstnikud ja vastupidi.

Kunstniku kohta on öeldud, et kunstnik on see, kes teeb mittemillestki midagi. Ehk on siin peidus see miski, kui saavad kokku inimesed, kes koos tahavad luua ka mittemillestki midagi.

 

Kuidas on see muusikas võimalik?
Aga kuidas siis teisti, kui mittemidagi kokku leppimata, lihtsalt mängitakse ja vaadatakse kuhu välja jõutakse ja mingitel teatud juhtudel ka tõesti kuhugi jõutakse. Ka see võib olla eesmärk.

Muusikas nagu eluski on väga mitmeid erinevaid teid, millel liikuda. Alati ei pea minema juba käidud teed. Kõige kiirem tee ei ole tihti kõige põnevam ja ilusaim võimalik liikumise võimalus.

Siit ka küsimus muusikas, kas virtuoossus on kindel tee inimeste südamesse või on lisaks erinevatele tehnikatele veel midagi, mis kõnetab. Kas liialt intellektuaalne ja ratsionaalne lähenemine ei või jätta kuulaja kusagile kaugele orbiidile.

 

Kujutava kunstiga paralleele tõmmates võime ja saame rääkida visanditest. Eks ole ju tore näitusel muude tööde kõrval ka mõnda visandit vaadata. Tänapäeval ei ole haruldane, kui ainult visandeid näemegi. Sama mõtet on ka meie oma Eesti laulja Tõnis Mägi väljendanud, kes mõistab hinnata visandeid. Usun improvisatsiooniga tegelevatele muusikutele on see tavaline argipäev.

 

Tänapäevasel väikevormide ajastul on ehk see visandi mõte hägustunud. Peame ju tunnistama – jazz- ja popmuusikas ei räägi me eriti sümfooniatest ja sonaatidest. Jazzooperitest  ja rock-oratooriumitest kuuleme vähe. Selles kontekstis võivad ja saavad olla visandid millegi suurema jaoks oluline etapp.

 

Kaasaja moevooludest lähtuvalt võiksime küsida, kas tänapäeva kõige rohkem hinnatum muusikaline vorm ongi ainult üks hästi produtseeritud 3 minutine lugu? Selles kontekstis oli rõõm kuulda, et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktor rootsi kontrabassimängija ja Göteborgi Muusikaakadeemia professor Andres Jormin on valmis saanud oma esimese sümfoonia.

 

Kui nüüd otseselt rääkida ühe plaadi salvestuse protsessist, siis tõesti on võimalik tabada neid hetki, kus ettevalmistatud ja komponeeritud materjalile lisaks mängitud improvisatsioonidest saab esile tulla midagi täiesti uut ja huvitavat, mis ühel hetkel ka lugude kombel elama hakkavad.

 

Tõesti ongi õnnestunud Gabriele Pezzoli trio uuele albumile “Viljandi” jäädvustada ka paar täiesti spontaanselt sündinud lugu, mis hiljem ka pealkirjadega pärjatud. See võiks muidugi jääda kuulajale väikeseks põnevuseks, millised lood need siis on.

 

Igatahes olen siiralt õnnelik, et olen saanud tundma suurepäraseid Šveitsi ja tegelikult ka Itaalia ning Ameerika juurtega muusikuid nagu pianist Gabriele Pezzoli ja löökpillimängija Brian Quinn. Olen nautinud Gabriele Pezzoli loodud muusikat. Iga kohtumine tema triona on puhas rõõm ja  laval mängitud muusikalised hetked, eriline võimalus taaskord luua ehk midagi kordumatut, mis jääbki sellesse hetkesse ja sellesse päeva, lootes, et homme on jälle uus võimalus ja uus hetk kogeda midagi kordumatut.

 

Taavo Remmel

Artikkel ilmus Jazzi Palas nr 30.

Pin It on Pinterest