Sel kevadel lõpetab Elleri rütmimuusika osakonna juba 5. lend noori muusikuid. Jazzi, bluesi, souli, rocki, indie ja popi segune osakond, mis hellitavalt hüüdnimeks ERMO on saanud, tegutseb akiivselt ja tudengeid on alatasa kuulda-näha ka väljaspool kooli ning väljaspool Tartu linnagi. Tartu Jazzklubi laval kohtab neid energilisi noori suisa igal nädalal.

 

Kuidas ERMOl läheb?

Oleg Pissarenko, osakonna juhataja:

“Taas saame rääkida ühe ringi täissaamisest, sest Elleri kooli rütmimuusika osakonna lõpetab sel kevadel kaheksa tublit jazzmuusikut. Enamus nendest noortest on olnud vägagi aktiivsed nii kooli ümber toimuvas kui ka Tartu Jazzklubi ettevõtmistes. Julgen lootusega vaadata tulevikku ja näen nii mõndagi selle aasta lõpetajat meie kutuurimaastikul kanda kinnitamas. Elleri rütmimuusika osakond on saanud Tartu kultuuri oluliseks osaks. Kooli uues septembris avatavas hoones saavad õppijad paremaid kaasaegseid võimalusi enda harimiseks ja arendamiseks. Olen õnnelik, et minu üheksa aastat tagasi alustatud töö jazzmuusika hariduse vallas Tartus on viinud selliste arenguteni. Kutsun kõiki kuulama lõpetajate eksamikontserti 28. mail Tartu Laululava saalis ning samuti 30. mail toimuvat kavade valiku esitlemist Tartu Jazzklubis! Elagu Tartu Jazz!”

 

Jazzi Pala küsis ka ERMO lõpetajatelt, mis suhe on neil muusikaga, millega nad iga päev tegelevad ning millised mälestused kooliajast kaasa võtavad. Küsimustele vastasid Susanna Aleksandra Veldi, Tõnis Koppel, Paul Neitsov  ja Kristiina Päss.

 

Sina ja muusika?

 

Susanna Aleksandra Veldi, laul:

Suhe muusikaga on üks kõige olulisemaid suhteid minu elus. Ta on minu kõrval ja minu sees igal momendil, lohutab mind halbadel ja rõõmustab mind headel päevadel. Minu enda kirjutatud muusikas on suur koht sõnadel ja sõnumil. Helikeel on segu põhjamaisest, vanemast ja nu-jazzist, folgist ja pop-muusikast. Samas armastan laulda ka kuumi ladina-ameerika palasid ja prantsuse muusikat.

 

Tõnis Koppel, bass:

Muusika on minu elu loomulik osa. Kuna muusika ümbritseb mind koguaeg siis tundub see iseenesestmõistetav. See aitab mul väljendada enda elu ja maailma. Ma arvan, et minu muusika on selline mõtlik, rahulik – lihtsalt olemise muusika.

 

Paul Neitsov, kitarr:

Minu suhe muusikaga algas juba väga varasest east. Olen alati muusikaga käsikäes läbi erinevate eluetappide rännanud. Muusika on mind aidanud raskematel aegadel ja olnud nii-öelda “parim sõber”. Minu muusika on selline nagu mina ise olen – vahest kurvameelne ja segaduses, vahest rõõmus ja mänglev.

 

Kristiina Päss, laul:

Muusika on minu jaoks üks elu loomulik osa, mis pakub väga palju erinevaid võimalusi. Ma saan sellesse maailma põgeneda, nii teisi kuulates kui ise musitseerides. Ma saan ennast välja elada, oma sõnumit või mõtteid edastada, kedagi rõõmustada ja palju muud. Muusika on üks väga siiras keel suhtlemiseks. Nii iseendaga kui publikuga.

Minu jaoks on väga oluline see lugu, mida läbi muusika jutustatakse. Kui muusikateos suudab visuaalse kujutlusvõime tööle panna või puudutab – pole oluline, kas positiivselt või negatiivselt – siis on see väärt elamus.

 

Sinu parim mälestus Elleri ajast?

Susanna:

Parimad mälestused sellest ajast on seotud Elleri inimeste ja vahvate koosviibimistega, mis on täis muusikat ja naeru. Suur osa helgetest mälestustest on seotud ka Tartu Jazzklubiga, mille avamise ja käimatõmbamise juures oli meil kõigil au ja rõõm viibida. Aitäh Tartu ja aitäh Elleri kool imeliste aastate eest!

 

Tõnis:

Ühtegi konkreetset mälestust ma ei oska välja tuua. Kõik need aastad on väga lahe aeg olnud. Suve alguses, kui enamus aineid on läbi ja teha on jäänud ainult eriala eksamid, iga päev ärkad üles ja lähed lihtsalt proovi. Päike paistab ja ühtegi päris muret ei ole. Sel hetkel koosneb elu ainult musitseerimisest.

 

Paul:

Minu parim mälestus on kindlasti esmaspäeva varahommikused tunnid õpetaja Oleg Pissarenkoga. Muidugi jäävad meelde ka lõputud harjutamistunnid kodus köögilaua taga.

 

Kristiina:

Üsna raske on ühte mälestust teistest paremaks pidada, mis on ju iseenest juba hea näitaja. Aga ma toon välja kolm olulisemat. Mulle väga meeldis Põhjamaade nädala raames toimunud ERMO kontsert Tartu Uues Teatris. Tundus, et paljud meist väga naudivad sellist muusikat, mina sealhulgas. Lava taga ei oodatud mitte niivõrd oma esinemisjärjekorda kui kuulati põnevusega oma kaasõpilasi. Üks mitte nii rõõmus, aga väga oluline mälestus on kindlasti Elleri sisehoovis olnud pisikese jazzimajaga hüvasti jätmine. Need rituaalid ja koosviibimised muutuvad mälestustena aja jooksul üha väärtuslikumateks. Kahju ainult, et uue maja rõõmud jäävadki meie lennule kättesaamatuks. Mälestus suure tähega on aga kindlasti Tartu Jazziklubi uue kodu avamine klubis Jazz. Ma tunnen end seal alati Tartu jazzipere liikmena ja see on väga hea tunne.

 

Jazzi Pala soovib teile vägevaid tiibu ja kõrget lendu!

Foto: Helen Västrik

Foto: Helen Västrik

 

JP

Artikkel ilmus Jazzi Palas nr. 19

Pin It on Pinterest