Eesti saksofonimuusika absoluutne tipp Raivo Tafenau, kelle virtuoossus ja karisma panevad publikut erutusest värisema juba mitukümmend aastat, tähistas hiljuti – 20. novembril – oma 50. juubelit. Muusikuna, kelle helikeel on saanud omamoodi stiilisuuna näitajaks paljudele eesti saksofonimängijatele, on ta teinud koostööd lugematu arvu eesti ja muuilma muusikutega ning valdab suurepäraselt kõikvõimalikke muusikastiile. Alati naeratav muusik, kelle näpud liiguvad ühtemoodi osavalt nii saksofonil kui ka akordionil, on pärjatud mitmete mainekate auhindadega, sealhulgas Eesti Raadio Aasta Muusiku tiitel 1994 ja Elioni jazziauhind 2010.

Raivo Tafenau / foto Kalev Ints

Raivo Tafenau / foto Kalev Ints

Sinu nimi seostub kuulajaile ikka rõõmsameelse ja musitseerimist ilmselgelt nautiva muusikuga, kelle virtuoossus ja helikeel on suunanäitajaks ka paljudele teistele eesti saksofonimängijatele. Kust ja kuidas ammutad seda sädet ja kirge, et see aina kestab?

Ma ei oska lihtsalt niisama laval seista. Muusika tegemine on minu jaoks privileeg ning publik peab saama sellest osa. Energeetilises mõttes olen alati otsinud tasakaalu, harmooniat pere, sõprade ja hobide vahel. Lugesin kunagi artiklit, kus näiteks politseinikule soovitati vabal ajal mängida saksofoni, et leevendada stressi. Mina saan igal kevadel politseinike käest trahvi kui tsikliga kiirust ületan. Tiba kallis stressileevendus, aga toimib.

 

Sinu lai ampluaa kõikvõimalike muusikastiilide valdamises on üldteada. Kas muusika on Sinu jaoks tervik, mis ei vaja lahterdamist või Sulle lihtsalt meeldib vaheldus? Millist muusikat mängid eriti meelsasti ja miks?

Mitmete stiilide mängimine on ilmselt minu õnn ja õnnetus. Halb sellepärast, et ma ei suuda ühtegi stiili mängida absoluutselt perfektselt. Hea sellepärast, et suudan tunda rõõmu näiteks akordionimuusikast, mida olen lapsepõlves kõvasti harjutanud. Loomulikult on mul ka sellisel juhul tunduvalt rohkem publikut. Aga jazzmuusika kõikide oma eri palgetega on ikkagi minu lemmik. Seal saan rääkida OMA juttu, mitte interpreteerida kellegi teise loomingut. Jazzmuusikud on kõige rohkem harjutanud muusikud, sellepärast ongi huvitav, murtakse kogu aeg rütmilisi ja meloodilisi piire….

 

Mida Sinu arvates hea muusika kuulajale annab? Ja muusikule endale? Kuidas üldse defineerida “head muusikat”?

Muusika on siis hea, kui see on hästi mängitud. Ma ei saa pidada heaks muusikaks kaasaegset klubimuusikat või technot või midagi muud, sest seda teevad inseneriharidusega tehnokraadid. See on külm ja kõle nagu põhjapoolus. Emotsioon tuleb muusikasse siis, kui inimene võtab kätte pilli ja hakkab seda mängima. Haritud andekad heliloojad võivad teha ka pop-muusikat kunstiliselt väga kõrgel tasemel. Samas kipub olema avalik eeter ikkagi täis seda saasta, mis tegelikult devalveerib meie kõikide püüdlust teha head muusikat.

 

50 on iga, mis räägib juba korralikust kogemustepagasist – nii muusikas kui elus üldse. Mida tooksid sellest esile pidades silmas noori muusikatudengeid või alles oma ala otsivaid noori?

Olen tõesti õnnelik inimene, sest “tänu” nõukogude ajale ja üleminekuajale, sain käia koos Anne Veskiga mööda Venemaad ja 6 aastat laeval töötada, et muusikuna ellu jääda. Üritasin võtta nendelt reisidelt ainult kasulikku, harjutasin ja lõdvaks ennast ei lasknud. Arvan, et need olid minu kilomeetrid. Noortel on hetkel hoopis teised tingimused aga ikkagi arvan, et Jazzmuusik see on korralik haridus + 2000 kontserti. Peale seda on sinu sisemine energia valmis võtma ükskõik kui suurt saali.

 

Lugematu arv kontserte, palju põnevaid koostööpartnereid laval ja hulk helisalvestisi, festivalid, reisid… nende seas on kindlasti ka Sinu jaoks mõned eriti eredad mälestused? Jaga palun mõnda värvikamat lugu.

See oli vist ööklubi 90ndatel. Mängin tavaliselt silmad kinni. Võimas pidu. Järgmisel hommikul ei tahtnud mu saks kuidagi mängida. Lõpuks leidsin vea. Keegi oli mulle 100 dollarit torust sisse visanud, ning see oli kleepunud aukude külge.

Teisel korral olin Soome laeval, lõpetasin just ühe kiire loo, üleni higine ja uhke oma soorituse üle. Tuleb purjus soome taat, ulatab mull 20 marka ja küsib: üks džinn toonikuga palun…

Kõike ei jõua siin muidugi rääkida, aga nalja on saanud küll ja küll.

 

Milliseid põnevaid või haruldasi koostööprojekte ja lavapartnereid tooksid esile oma pikast lavakarjäärist? 

Partnereid on tõepoolest olnud väga erinevaid. Eredamalt on meelde jäänud

vibrafoni mängija Dominic Bukowski Poolast, USA trombonist Ray Anderson, Türgi kitarrist Önder Focan Istanbulist, kitarrist Marzi Nyman Soomest,

hammondimees Mikko Helevä Soomest, laulja Hayati Kafe Rootsist jpt. Kõikide

nende muusikutega on mul tekkinud väga hea sünergia.

 

50 on iga, mis lisaks mineviku meenutustele kutsub jätkuvalt ka tulevikku plaanima. Milliseid projekte, kontserte või muud põnevat on Sinult lähiajal oodata?

Olen otsustanud veidike aja maha võtta ja puhata. Aga ainult jaanuarikuu. Veebruaris algavad salvestused koos Lauri Saatpaluga ning märtsis kontserttuur “2 tenorit” koos Lembit Saarsaluga. Igal juhul saab olema jätkuvalt huvitav.

 

Küsitles Evelin Pissarenko / JP

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala Nr. 15

Pin It on Pinterest