1. novembril astub festivali IDeeJazz raames Tartu Uue Teatri lavale kollektiiv, mis üle 30-ne aasta tagasi tuumasõjavastase ja inimsust pooldava metaroki kavaga Tartu Levimuusikapäevadel laineid lõi – see on ansambel E=mc2. Koosluse moodustavad Peeter Volkonski, Riho Sibul, Peeter Malkov, Margus Kappel, Vello Annuk ja Arvo Urb. Ansambli eestvedaja Peeter Volkonskiga, kes hiljuti oma 60ndat juubelit tähistas, vestles muusikast ja elust TÜ raamatukogu fonoteegihoidja ning melomaan Avo Kartul.

Muusika Sinu lapsepõlvekodus?

Minu ema õppis konservatooriumis klaverit, heliloojast isa elas Moskvas. Vanatädi Šveitsist saatis plaate, mida keskkooli ajal aktiivselt vahetasin ja lindistasin. Mul oli väga vilets ilma võimenduseta Nota makk, heli tuli läbi raadio lasta. Aga raadio oli vägev, ennesõjaaegne Blaupunkt, kus oli kirjas veel ka Türi saatja. Konservatooriumi ajal ei olnud lihtsalt aega muusikaga tegeleda – müüsin oma Zepid ja Woodstockid ja Dylanid hoopis maha.

Kas tegid ka kooliajal bändi? Millal oli esimene esinemine? 

Ei, keskas ma muusikat ei teinud. Ka esimene avalik kontsert oli puhas juhus. See toimus 1976. aasta Viljandi festivalil, kui asendasin Rujas Alenderit. Tal olid Tallinnas lavaka  teise kursuse „Me otsime Vargamäed” etendused. Päeval laulis Alender žüriile, kuid Viljandi kultuurimajas ja lauluväljakul laulsin mina. Minu peale tuldi ilmselt tänu sellele, et kui telelavastuse „Kuidas kuningas kuu peale kippus” muusika Ruja poisid sisse mängisid, ärgitasid helimehed, et Volk proovi ise ka laulda. Eks ma proovisingi. Kui Ruja poistel häda kätte tuli, siis kutsutigi mind. Niiviisi, spontaanselt see hakkas… Isegi Propellerisse sattusin  ma Alenderi asendajana. Tartu Muusikapäevade ajal olid tal Nukuteatris etendused.

Sa oled ka õpetaja. Millal oma esimesed loengud pidasid? Kuidas loengud üles ehitad?

Alustasin Viljandis  juba kakskümmend aastat tagasi. Viimastel aastatel olen lugenud kultuurikorraldajate teisele kursusele võrdlevat muusikalugu. Sel aastal on rahvast juurde tulnud, isegi suurem ruum anti. Ja vahepeal üsna lühikest aega lugesin ka Elleri Muusikakoolis. Valmistekste mul pole, suures plaanis on aluseks Leo Normeti  saadete käsikirjad. Kuid see pole vaid vana rasva peal liugulaskmine. Muidugi kasutan enda tõlgitud muinasjutte,  müüte ja luuletusi.  Aga üldiselt ma panen ikka „süljekat”, see tähendab – improviseerin. Teinekord läheb mõte nii põnevalt uitama, et endalgi huvitav. Mõnikord on nii, et panen peale plaadi või video, mida pole veel täielikult ise kuulata-vaadatagi jõudnud. Umbes tean, millega tegemist, kuid täistervik jõuab siis ka minuni alles loengus. See on väga huvitav. Pealegi tuleb muusikalist materjali üha juurde, saan kasutada pidevalt uut, korrata ennast ei saa, seegi on huvitav.

Foto: Lauri Kulpsoo

Foto: Lauri Kulpsoo

Improviseerid muusikalise materjaliga rahvamuusika loengutes. Eks rahvamuusikudki on tihti head improviseerijad. Sina ja muusikaline improvisatsioon?

Ega ma nüüd eriline improvissija ei ole. Ma ei valda seda. Õigem on öelda, ma ei saa tehnikaga hakkama, ei oska oma häält nii juhtida, nagu tahaksin. Eks ma olen ju teinud küll, aga see rohkem nii naljaviluks. Kui naljaga teha, siis ta kõlbab. Samas pean ütlema, et kui võrrelda jazzi ja rocki, siis jazz on ikka tunduvalt humoorikam, rock on ikka hoopis tõsisem, rockimehed on  hirmus tõsised vennad. Jazzis on vabadust ja huumorit.

Jõudsimegi teema juurde – Peeter Volkonski ja jazz…

Ma tean, et isa suhtles omal ajal palju jazzmuusikutega. Aga kui mina tal külas olin, siis ma nendega kokku ei puutunud, kuid tean neid tema juttudest. Moskvas juhtus tema „Peeglite süidi“ esiettekande eel selline lugu. See oli Hispaania värk, Garcia Lorca tekstidele, ja sellise kitarripartiiga, et isa ei suutnud leida pillimeest, kes selle ära mängiks. Üks tuttav olla öelnud, et mul on hea jazzkitarrist restoranis. See tuli kohale, võttis noodi ette ja mängis ära. Esimese korraga, nagu kulda. Kuigi seal ei olnud improvissiga mingit pistmist, kirjapandud noodid, kuid just, et kõrtsimuusik, jazzimees sai kohe hakkama. Kui isa filmimuusikat tegi, käisid tal korduvalt jazzmuusikud stuudios. Isa ei viitsinud noote kirjutada, ta ümises lihtsalt ette ja need muudkui andsid.

Muuseas, Raimonds Paulsi ta mäletab just kui head jazzpianisti. Isa tegi 1963. aastal muusika omaaegsele menufilmile „Kolm pluss kaks“, mida siiamaani kedratakse. Seal mängib klaverit Pauls. Siis ta polnud veel tuntud oma šlaagritega, ta oligi jazzpianist ja isa ütles, et väga hästi mängis.

Sinu enda side jazziga? Plaadid? Kontserdid?

Olen harv kontserdikülastaja, muide ma ei käi teatris kah. Aga kokkupuuted jazziga? No on ikka. Ma olin isegi Saarsalu bändi laulja. Ah, mis ma seal nii väga ikka laulsin. See oli 1979. aastal, kui eelolümpia purjeregati esinesime Lillepaviljonis – Saarsalu, Paul Mägi, Toivo Unt. Mina teadustasin ja vahepeal laulsin ka… midagi. 80ndal oli üks kontsert Estonia kontserdisaalis. Ka seal ma teadustasin ja siis laulsin Caravani. Mina laulsin ja Saarsalu mängis klaverit. 1980ndatel, kui kirjastuse Valgus baaris peeti jazzklubi, olin ma vahest õhtu juht.  Kord kui Valguse baaris keegi klaverit mängis, siis küsimusele, et kuidas oli, vastasin, et tantsuks kõlbab küll. Tiit Paulus juhtus seda kuulma ja ütles, et jagad asja küll!

Mul on üks saavutus ka. 2000-ndal aastal korraldas Anne Erm Jazzkaare ajal Sakala suures saalis võistulaulmise “Hello, Louis! Louis Armstrong 100”. Seal pidi esitama laule Armstrongi repertuaarist. Juhtus nii, et Anne Erm helistas Jaan Willem Sibulale ja kutsus teda esinema. Sibul oli parajasti minu juures külas. Jutust tuli välja, et Jaan Willem on minu juures ja Erm ütles, et las Volk tuleb ka. Nii ma juhuslikult sinna sattusin ja…võitsin tuhandedollarilise peauhinna!  Laulsin „Väitsa Mackiet“, ise mõtlesin, et issakene, kindlasti väga paljud esitavad seda, kuid ma olin ainukene. Ojakäär istus žüriis ja ma võitsin.

Jazziplaate mul väga palju pole. On Scofield näiteks ja muidugi udimängijad Anuar Brahem ja Rabih Abou-Khalil. Kindlasti pean mainima imelist lauljat, udimängijat ja improvisaatorit Dhafer Youssefi. Ning kuidagi ei saa mainimata jätta Miles Davist. Teda mul on ja teda kuulan. Muide isa plaadikogust avastasin mitmeid Miles’i vinüüle. Ja Milesi juurest läbi käinud ja koostööd teinud John McLaughlin.

Festivalist – kui Oleg Pissarenko tegi Sulle ettepaneku IDeeJazzil esineda, kas ta pidi Sind kaua „moosima” või olid kohe nõus?

Ei pidanud, muidugi olin kohe nõus.

Kas kava oli Olegi ettepanek või Sinu valik ja miks just E=mc2?

E=mc2 oli minu kindel valik. ROSTA akendega oleme väga erinevatel üritustel ja alles hiljuti esinenud. Hõimuga astusime üles 2007. aastal Haapsalus Kreegi päevadel, Paul Mägi tuli lausa Stockholmist kohale. Nägin head võimalust vana seltskond korraks kokku kutsuda. Me olime kunagi isegi poistega arutanud, et vaata kui vahva oli, võiks ju kokku tulla ja meenutada. Nüüd saab see teoks. Kahjuks ilma augustis siit ilmast lahkunud Peeter Brambatita, keda asendab Peetri hea sõber ja koolivend Malkov, kah Peeter.

Kas muusikaliselt on tegu vana projekti ülessoojendamisega või …

Ma ei oska sulle praegu öeldagi, me pole ju veel ühtegi proovi teinud [naerab]. TPI kontserdi plaat on kõigil olemas. Oktoobris teeme ikka veidi proovi ka. No eks me siis vaatame, mis välja tuleb.

Head improviseerimist, kohtume festivalil!

E=mc2 kontsert toimub 1. novembril kell 18 Tartu Uues Teatris, täpsem info: www.2014.ideejazz.ee

 

Avo Kartul

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 21.

Pin It on Pinterest