Koolitaja ja inimolemuse uurija Peep Vain on tegelenud nii välise kui sisemise motiveerimise, teadvustamise, arengu ja avardumise teemadega juba aastaid. Paljud on tema abiga leidnud uut jõudu, selgust ja sihte. Ühe olulise abivahendina näeb Vain teadvuse avardamise teedel ka muusikat. Peep Vainuga vestles Juhan Hellerma.

Üks Teie põhilisi tegevusvaldkondi on enesearengu koolituste korraldamine ja läbiviimine. Kuidas Te selleni jõudsite ja mis Teid selle töö juures kõige enam paelub?

Jõudsin nendeni läbi oma varasemate müügi- ja juhtimiskoolituste. Nendes oli alati omal kohal motivatsiooniline komponent. Motivatsioon on aga tihedalt seotud inimese sisemaailmaga, tema vajadustega, tema isiksuse eripäradega – selleks, et see reaalselt toimiks. Samuti ei saa ma alahinnata enda seesmisi arenguid, mis mind julgustasid järjest sügavamaid teemasid käsile võtma. Kui algul olid mu enesearengu koolitused enam välisele –  eesmärkidele ja saavutustele – suunatud, siis hiljem keskendusin rohkem inimese sisemaailmale ja olemusele.
Ehk paeluvad mind nende koolituste juures kõige enam need transformatsioonid, mis inimestes 3-4 päeva vältel toimuvad. Kuna jutud on ausad ja päris asjadest, siis on tegemist üsna sügavate protsesside ja taipamistega. Kuigi neli päeva järjest kaheteistkümne inimese eluga, probleemide ja sisemaailmaga kokku puutuda on ka väga intensiivne ja väsitav, on see ka äärmiselt rahuldustpakkuv.
Lihtne vastus Teie küsimusele oleks aga selline. Mulle meeldib väga näha, kui inimesed saavad nn. ahhaa-elamusi, kui nad midagi neile olulist läbi hammustavad, või kui nad on üllatunud, et ka neile harjumuspäratu vaatenurk vägagi hästi toimib.

Kas selleks, et viia läbi koolitusi, mille kaudu inimesed iseennast paremini tundma õpiks, peab inimene ise, kõik see, mis ta on ja olla võib, iseenda jaoks selge olema?

Lühike vastus on, et jah, peab küll. Pikem vastus aga möönab, et absoluudi kasutamine on (s.t. et kõik peab selge olema) on siiski ülepingutus.
Kuna olen saanud oma koolituste teemasid ja sisu ise valida, luua ja arendada, siis on mul olnud õnn keskenduda teiste aitamisel teemadele, mis on mulle endale antud eluperioodil olnud tähtsad ning huvitavad. Lisaks sellele on mul endal olnud iga vastava teema osas juba läbi tehtud olulised katsumused, arengud ning õppetunnid. Kui koolitajal on see läbi tegemata, tunneb osaleja selle intuitiivselt ära – isegi siis, kui ta ei oska seda mentaalselt selgitada või sõnadesse panna.

PeepVain-byKalevInts

Foto: Kalev Ints

Milline on olnud Teie õppimise teekond iseenda ja inimese kui sellise tundma õppimisel? Millised on olnud  selle teekonna tähtsamad verstapostid?

Neid on olnud mitmeid. Ühelt poolt on nendeks olnud kokkupuuted minu jaoks oluliste õpetajatega, keda mul on olnud mitmeid ning kes on kõik omas vallas maailma tippude seas. Teiseks verstapostide kogumiks on mu enda elu sõlmpunktid ja juhtumused, peamiselt rasked ning keerukad. Lihtne kulgemine ja edusammud-võidud ei õpeta suurt midagi.
Kui mõningaid verstaposte eraldi välja tuua, siis võib nimetada USA-s elamist, õppimist ja töötamist. Samuti ettevõtlusega ning koolitaja karjääriga alustamist. Isiklikust elust kindlasti abiellumine, isaks saamine, raskused abielus ning lõpuks selle lahutamine. Kriisiaegadel psühhoteraapia avastamine ning mitmed väga olulised taipamised läbi selle. Kindlasti on olulisel kohal minu huvi inimese sise- ja vaimumaailma ning avardunud meeleseisundite vastu. Tänu sellele olen viimase 13 aasta jooksul läbinud mitmeid väga põnevaid ja kasulikke kogemusi – alates sütelkõnnist ja indiaani traditsioonide järgi tehtud higitelgi tseremooniatest ning visiooni-otsinguist kuni alkeemilise kaemuse praktikateni.

Esinesite novembris toimunud IdeeJazzi festivalil. Millised muljed jäid festivalilt ja milles seisnes Teie enda etteaste?

Muljed olid positiivsed, kuulasin mitmeid kontserte eri kohtades. Festival oli hästi organiseeritud, osalejad loovalt valitud. Kontserdid olid intiimsed ja kvaliteetsed.
Minu etteaste pealkiri oli „Muusika kui maailma ja teadvuse avardaja“. Kirjeldasin oma arusaama avardunud teadvuse seisunditest. Mu jutu võiks lühidalt kokku võtta nii: avardunud (siin ja praegu) teadvuse seisundid on väga ihaldusväärsed ja kasulikud, nendes suurendame oma tundlikkust ja sisemist tarkust. Nad on kõigile kättesaadavad (tegelikult kogeme me neid kõik eri aegadel, ilma neid otseselt plaanimata). Kuid kui nende kogemine teha taotluslikuks, siis saame nende kasutegurile loota just siis, kui seda vajame. Meditatsioon on üks kättesaadavaid viise avardunud teadvuse seisundite tekitamiseks. Kui seda kombineerida teatud tüüpi (ja inimesele endale sobiva muusikaga), siis on see seda lihtsam. Tegin oma jutu lõppu ka väikese meditatsiooni.

Milline võiks olla muusika roll inimese teekonnal tõelisema mina avastamisel? Mis on sellise muusika eripära?

Oeh, see on väga lai küsimus. Alustades kasvõi sellest, et kas me räägime muusika tegemisest või tarbimisest.
Aga – üks mu peamisi õpetajaid Ralph Metzner on ühes oma intervjuus öelnud, et muusika on armastuse ja hinge toit. Mõnes mõttes on sellega kõik ära öeldud.
Kui aga rääkida, milline muusika sobib oma meele avardamiseks ja oma tõelise mina avastamiseks, siis üldiselt sobib selleks muusika, mis on rahulik, korduste peale üles ehitatud, pigem instrumentaalne, subjektiivselt ilus, pigem lihtne kui keeruline. Pigem võõras, kui ära kuulatud. Pigem südame kui peaga tehtud ja kindlasti pigem kuulaja, mitte looja enda jaoks tehtud. Viimase juures pean vägagi silmas ka live-esituse eripärasid.
Vast kõige ehedama näitena võiks tuua Arvo Pärdi albumit „Spiegel im Spiegel“. Teine ülimalt hea näide on Oleg Pissarenko muusika. Tema plaat „Point” (ja tema muusika üldse) on minu selle aasta vaieldamatult parim muusikaline avastus. Tema muusika on kui loodud vaimu ja meele avardamiseks. Mul on eriti hea meel, et mu esinemine oli vahetult enne tema bändi kontserti. Minu jutt koos sellele järgnenud meditatsiooniga toimis vist väga pasliku „soojendusbändina“ Pissarenko kontserdile.

Lõpetuseks paluksin, et annaksite lugejale mõne konkreetsema soovituse, mida võiks enesearengu teekonda alustav inimene igal juhul silmas pidada, millised võiks olla selle teekonna esimesed sammud?

Kõige esimene (millega kannatab ühtlasi jätkata kaua-kaua) on enesevaatlus. Selle all ei pea ma silmas paljalt peegli ees seismist, vaid oma mõtete, tunnete, motiivide, vajaduste, ihade, tungide, hirmude ja muu säärase vaatlemist ja teadvustamist. Lihtsustan. Alustada võiks mõtetest ja tunnetest, juba see on piisavalt suur asi. Asudes nagu kõrvaltvaataja positsioonile, hakkad märkama mõtteid, mõttemustreid, nende varjundeid ja toone. Mis mõtted korduvad? Mida nende osas teha? Kuidas neid süstematiseerida, koondada? Kuidas mõtete ja eelkõige just mõtlemise kvaliteeti parandada? Neile küsimustele ei ole võimalik intelligentset vastust leida, kui kõigepealt neutraalse, samas empaatilise kõrvaltvaatajana hetkeolukorda ei kaardista.

Tunnete vaatlemine, märkamine, teadvustamine ja juhtimine on ehk isegi veel tähtsam. Tunded ja mõtted on ju omavahel väga seotud. Mida ma praegu konkreetselt tunnen? Kas oskan sellele emotsioonile nime anda? Mida see tunne püüab mulle praegu öelda, mida sellest lähtuvalt teha või mille tegemine lõpetada?

Vajadustele mõtlemine viib meid rahulolu ja õnneni. Me tihti isegi ei tea täpselt, mis meie endi tähtsad vajadused on. Vajadused on täitmata, inimene on õnnetu. Vajadused on rahuldatud, inimene on vähemalt rahul. Võib-olla isegi õnnelik. Sõltub, kuidas keegi õnnelik olemist enda jaoks defineerib. Vajadustele mõtlemine paneb mõtlema tulevikule. See omakorda on seotud eesmärkidega. Mis eesmärke ette võtta? Miks just neid? Kuidas neid saavutada? Ja kui need eesmärgid on saavutatud – mõistliku või vahel ka liiga kõrge hinnaga –, siis milline mu elu seejärel välja näeb.

Ja lõpuks muidugi lugemine, miks mitte ka koolitused. Tuleb leida end kõnetavaid autoreid ja teemasid ning nende abil endale sobival ajal inspiratsiooni, teadlikkust ja juhiseid hankida.

 

Juhan Hellerma

Artikkel ilmus Jazzi Palas nr 32.

Pin It on Pinterest