Sooäär – Vaigla – Ruben „1980”

Tartu Jazz Club, 12.02.2015

Alguses olid küsimused ja küsimused olid küsijate käes. Ja küsimused olid lõpus ja keskel. Küsijateks olid mängijad. Eriti üks neist. Kes oli kitarriga.

Vastajateks olid kuulajad, koguni kahe piseldase võistkonna jagu – lisaks üksjagu üksiküritajaid ja vagusi omaettearvajaid – kelle vastused olid tihtigi  õiged, aga vahel ka valed. Aga valedel vastustel olid enamasti lühikesed jalad.

Äraarvamiselevust ja äratundmisrõõmu jätkus kõvaks kaheks kontserttunniks. Vaheajaga. Väärika võitlusliku tulemusega 8:6 edestas „vasak-tagapoolne“-tiim lõppeks „ees-parempoolseid“-mõistatajaid. Vähemasti kuulutas sellise skoori välja kontserdi päädides Jaak Sooäär – jajaa, toosama, kes oli kitarriga! Ja kes ka kohe õhtu hakatuseks teatas, veel enne kui mängud algasid, et „kava esitatame me täna viktoriini vormis, lugusid eelnevalt ei teadusta, saate ise ära arvata, millega tegemist on, need lood olid väga populaarsed ja kõlasid tihti aastal 1980, või siis veidi varem või hiljem”.

Ning nii oligi.

Ettemängijaid oli kokku kolm. Neist seni eesnimepidi nimetama on  elektriseeritud-elektriseeriv bassiveteran Raul Vaigla ning filigraan-trummar Tanel Ruben. Viimatinimetatu lemmikansamblite hulka, muide, ei pruugi  kuuluda Abba – ehkki Sooäär esinemise lõpupooles häälekalt vastupidist väitis ja ehkki Rubeni seade rootslaste ilmakuulsa kahepereansambli „Super Trouper“ist on üks mitmekesisema käiguvahetusega ja dünaamilisemaid, rääkimata juba sellest, et ka kõige jätsukamaid tõlgendusi Sooääre-Vaigla-Rubeni vahtseimal plaadil „1980“.

Sooaar-Vaigla-Ruben

Kontsert-mälumäng startis mõõdukas tempos, üks! …kaks! …kolm!, viisipäraselt ja väljapeetult, ent viskas plaadi-kavaga võrreldes varsti sisse esimese väikese vimka.

Üks!… Eesti lugu. See rõõm on elust endast (Kikerpuu). Mille instrumentaalversiooni tere-hommikust-põllumehed laadis über-mahedus tuli vististi tollestki, et laulu sõnade ajastuomane agit-optimism jäi kaadrist tänuväärselt välja.

Kaks!… Välismaa lugu. Tulen saarelt. – Nimi ei tulnud tuttav ette? Tohoh. See ’li „see palmisaare laul“, noh. Mida eesti keeli õed Kõlarid laulsid ometigi, ennevanasti. Selline viisakas valge mehe reggae, jah.

Kolm! …“Läti lugu“! Mida plaadilt ei leia ja mis sai siinkohal „Läti looks“ aunimetatud puhtalt heanaaberlikust viisakusest, sest selle meloodia ju Raimonds ise kirjutas. Mis tost, et mälustkustutamatuks menukiks laulis selle üleliiduliselt Alla Borissovna. „Миллион, миллион, миллион алых роз“… jne… jne.

Esimesed kolm lugu olid soojenduseks juba päris piisavad. Piisavad, et uuesti üles sulatada nüüdseks juba aastatepikkune mälestus, et mitte öelda tõsikindel teadmine: need kolm suurepärast instrumentalisti – Sooäär, Vaigla, Ruben – on võimelised kaasahaaravalt improviseerima tegelikult mistahes teemal. Suutelised tõlgendama ja varieerima. Teemaga peitust ja trihvaad mängima. Vingerpussitama, vallatlema. Vahel veiderdamagi – kui teema võimaldab ja parajasti tuju on. Endisaegsete popplugudega juhtub nende kätes puhuti sedagi, et äratuntavaimad motiivid hekseldatakse nõnda peeneks ning heegeldatakse niivõrd teistmoodi kokku, et mõnelgi õhinaga äraarvamismängu mängival kuulajal ei lähe vahel tükk-tükk aega otsad kokku ja hitile eriti hõlpsasti pihta ei saagi. Eredamaid näiteid säärastest kõrvamoondamistest Tartu-kontserdil oli „Words“ („…don’t come easy to me“, F. R. Davidi tabelimats aastast 1983), mille viisile viidati väga vilksti ja möödaminnes.

Ning iseäranis uhkeid uperpalle, tiritammesid ja keerukujusid – huilgavaid, mürarikkaid, fank-rokkivaid, vabaimprolikult väljaväänatuid lausa – tuletas trio oma kõikse päramisest lisaloost. Mis erines juba oluliselt sinnamaani kestnud, valdavalt õdusast, heakõlalise maheduse ja kelmika krapsakusega küllastatud pop-jätsulikust ja rock-popilikust atmosfäärist. Sest seal lisalugude lõpuotsas tõesti-tõesti „lasti loom lahti“. Ikka ja jälle ja uuesti. Ja et see kõige kõrvupimestavam „elajas“, nagu selgus – üksjagu hiljem! , vähemalt siinkribijale – oli oma esimeses elus olnud Uno Loobi häälega lauldud, Aarne Oidi komponeeritud sulnis estraadiklassika pärl aastast 1971… Vat see arusaamine polnud kõigil kerge tulema. Siinkribijale näiteks tuli see kätte kirjalikult ja alles järgmise päeva hommikul. Küsimise peale, lühisõnumi kujul, Jaak Sooäärelt – „Mis värvi on armastus!!!!!!!“

Ojjah, kõiki noid hüüumärke seal sõnumi lõpus on siikribijal ikka veel kaunis piinlik kokku lugeda.

Õnneks oli ka lihtsamaid küsimusi-vastuseid. Ehala „Kodulaul“, Modern Talkingu „Cheri, Cheri Lady“ ja Ricchi e Poveri „Mamma Maria“ olid jällegi kergemini tuvastatavad. Pealekauba saime veel teada, et 1980. aasta Eurovisooni võitis Iirimaa – „What’s Another Year“, Johnny Logan.

Aga-ega suurim punktisumma ja viktoriinivõit olnudki sel õhtul kõige põhilisem. Osavõtt ja –saamine oli olulisem.

 

Tiit Kusnets / Klassikaraadio

Artikkel ilmus Jazzi Palas nr 26.

Pin It on Pinterest