Detsembrikuu lumisel teisipäeval sõitis H. Elleri nim. Tartu Muusikakooli hoovi ekskavaator. Rütmimuusika osakonna vana ja väike maja, kus tegutseti 5 aastat ja lõpetas 3 lendu noori muusikuid, põrmustati, et anda uuele hoonele teed. Vanast ja uuest rääkisid Elleri kooli direktor Kadri Leivategija, rütmimuusika osakonna juhataja Oleg Pissarenko, osakonna õppejõud Liisi Koikson ja Margus Tammemägi ning kooli vilistlased Marvin Mitt, Indrek Mällo ja Marta Jakovski.

Muutuste-aeg

Foto: Kristofer Soop

Vana ja väike jazzimaja Elleri kooli hoovis on nüüdseks minevik. Millised mälestused sellest majast ja sealsest ajast meelde jäävad?

Margus Tammemägi (MT): Väikemaja oli tore koht, kus ei toimunud ainult tunnid, vaid seal sai ka lihtsalt õpilastega aegajalt istutud ning maailma asju arutatud. See toimus just tundide väliselt. Maja tekitas n.ö. mitteakadeemilise õhkkonna, mis oli mõnele õpilasele palju soosivam. See oli selline väike kohakene, kus igas toas käis kas harjutamine või siis teistlaadi kogemuste omandamine.

Marvin Mitt (MM): Jazzimajas olid esimesed tunnid. Ansamblitunnid. Seal sain tuttavaks Indrekuga (Indrek Mällo – toim.), kes on olnud sellest peale väga tähtsaks kaaslaseks. Samuti tutvusin seal Hansuga (Hans Kurvits – toim.). Hans, Juki (Karl-Juhan Laanesaar – toim.) ja Indro (Indro Hoffman – toim.) olid väikse maja elutähtsad organid. Tegelikult toimus seal majas rohkem, kui ansamblitunnid.

Liisi Koikson: Maja oli küll kehvas seisukorras, aga nii palju kui mina sealt läbi käisin, olid kõik kolm toakest – mõni neist tõesti pisike – alati kasutuses. See väike maja pakkus rütmimuusika õpilastele oma väikese pesa ja kindlasti said just sealt alguse paljud praegu tegutsevad noorte bändid.

Marta Jakovski (MJ): Mõeldes meie armsale väikesele ja hubasele jazzimajale tuleb paratamatult naeratus näole. Korduvalt on sinna keset päeva sisse joostud ja igasuguseid mõtteid teostatud. Võib julgelt öelda, et see vana majake on kõike näinud ja peitis endas päris palju. Hea mõelda, et uus maja ja paremad võimalused on pop-jazz osakonna kasvandikel peatselt olemas, aga kahetsusega peab tõdema, et ühte asja neil ei saa olema – meie väikest jazzimaja.

Indrek Mällo (IM): Mulle meenub eelkõige muusika ja inimeste leidmine, sealt edasi minu enda areng nii muusikas kui maailma suhtumises. Esimesel kahel aastal mäletan, kuidas majast kostus katkematult trummihelisid, olenemata nädalapäevast või kellaajast. Meenuvad muidugi esimesed jämmid ja muusikaliste raamide lõhkumised. Sellest majast sai alguse õhk muusikas, mida praegu hingan.

Lembit-Saarsalu-ja-Oleg-Pissarenko-foto-Kristofer-Soop

Foto: Kristofer Soop

Nädal enne maja lammutamist käisite taskulambi valgel majale hüvastijätukirju maalimas, mida ja miks maja seintele kirjutasite?

IM: Tähistasin otsekohe suurelt seinal ära IHM Trio, sest selle maja sees see bänd sündiski. Selle koosseisu kuuluvad inimesed on minu jaoks väga olulised ja suudavad mind meeletult täiendada igas eluvaldkonnas. Otsekoheselt meenusid ka isiklikud sidemed uute inimeste vahel. Suurim ja soojem pai Liis Ringile.

MM: Kirjutasin Indreku teksti üle. (naerab) Ja veel ühe ansambli nime, keda seal majas mõned korrad proovi tegemas võis näha.

MJ: Jazzimajale sai maalitud mõistagi enda nimetähed.

MT: Seinale ei kirjutanud kahjuks midagi, rohkem üritasin seinte ja klassi sisse jäädvustada.

Oleg Pissarenko (OP): Kirjutasin pisut sloganlikult “Jazz Is Not Dead!” Usun, et niikaua kui Tartus on inimesi, kes peavad lugu ausast ja iusast muusikast, ei kao siit linnast ei säravad artistid, ei jazzklubi ega ka rütmimuusika haridus! Maja on läinud, aga uus ja parem on tulemas, see tähendabki, et jazz pole kadunud, vaid jõuab järgmisele arengu tasemele.

Oleg-Pissarenko-ekskavaatoris-foto-Kristofer-Soop

Foto: Kristofer Soop

Kui oleks veel üks sein, kuhu saaksite kirjutada uuele majale tervituse, siis kuidas see kõlaks?

MM: Sa ei saa kunagi selleks ebamugavaks ja kitsaks, kuid hubaseks ja armsaks väikseks majaks. Seega ürita olla suur, õhukas ja mugav. Ja lase vilistlasi ka uksest sisse.

MJ: Indu, jaksu ja palju häid mõtteid ning katsetamisrõõmu!

IM: Kui Sinu sõrm, nina, kõrv või suu peaks puutuma kokku muusikaga, siis on sellest sama raske lahti öelda kui kalal veest.

OP: Ma arvan, et uude majja tuleb ka vana maja hing sisse puhuda, et Tartu jazzi ja rütmimuusika traditsioon kestaks ja õige energia oleks uues hoones kohe kohal. Kui oleks selline sein, siis kirjutaksin ilmselt midagi sellist – “In Music We Trust” (Me usume Muusikasse – toim.). Usun, et muusika ühendab inimesi, seega peab ka uuest majast saama koht, mis muusikasõpru koondab ja ühendab.

RM-osakonna-õpilased-foto-Kristofer-Soop

Foto: Kristofer Soop

See hoovimaja oli päris pisike. Kuidas selline suur osakond, kus õpib hetkel ligi 40 noort, sinna ära mahtus?

MT: Mahtusime kenalt, sest lambaid, kes on head, mahub teadupärast palju ühte lauta.

OP: Eks see oli ausalt öeldes paras väljakutse, aga saime hakkama. Praegu tundub, et kitsates oludes sündis see sünergia – muusikavaim, mis meid kõiki – nii õpilasi kui õpetajaid – ühendas ja ühendab endiselt, praegugi.

Kas see hoone on alati olnud kooli kasutuses?

Kadri Leivategija (KL): Ajast-aega on Elleri kooli hoovimaja olnud ikka kooli kasutada. Seal elas veel kümmekond aastat tagasi majahoidja, mistõttu oli selles majas väike köök kahe toaga. Majahoidja ja öövalvur ühes isikus oli koolile tol korral väga vajalik, sest puudus turvasüsteem ja ühe inimese pilk ka öötundidel, eelkõige koolimaja tagumise ukse juures, oli väga vajalik. Kui majahoidja ruumidest lahkus, hoidsime seda väikest majakest majandushoone-laona, kuhu sai paigutada sel hetkel mittevajalikku vara ja tööriistu. Ka rütmimuusika osakond hakkas komplekteeruma oluliselt varem, kui moodustus eraldi osakond, mistõttu ka kitarristid olid algusest peale hoovimaja ruumides, kuhu järjest teised instrumendid väikese nurgakese leidsid. Pikalt sai hoovimaja sooja sisse läbi ahjude kütmise. Nüüdseks saame sellest kõigest vaid minevikus rääkida. Aja distants jätab meisse sellest kõigest nostalgilise mälestuse, sest õppimine sellistes ainulaadsetes tingimustes on kindlasti mäletamist väärt.

Vana-maja-varemed-foto-Kristofer-Soop

Foto: Kristofer Soop

Millal Elleri kooli uus maja valmib ja millised tingimused rütmimuusikuid ees ootavad?

KL: Meie kooli juurdeehitus peaks tänaste plaanide järgi valmima 2013 aasta lõpuks, kui ei tule muinsuskaitse poolt mõningaid takistusi. Kooli territooriumil on leitud keskaegsete linnamüüride asukohad ja võib juhtuda, et maapind vajab veel vähesel määral ajaloolaste poolset uurimist. Õnneks on ettevalmistavad arheoloogilised kontrollkaevamised tehtud, mistõttu ei peaks see meie ehitustöid eriti segama ega pikendama.
Oleme planeerinud sinna kõikide rütmimuusika instrumentide jaoks õppe- ja ansambliruumid, samuti helistuudio, mis võimaldab lindistada-salvestada ka mitmetes klassides. Tulemas on ka korralik koori- ja orkestristuudio, mis on heaks kontsertide kohaks meie õpilastele ning liikumisstuudio.

Kus rütmimuusikud seni tegutsevad?

OP: Osakonna kaustusse on antud mõned ruumid kooli peahoones, mis on muidugi seinte läbikostavuse seisukohalt omamoodi diskomfort, eriti vaiksemate pillide harjutajatele. Aga see olukord on ajutine ja oleme mõtetesjuba uues hoones ja uue muusikaga. Läbi raskuste tähtede poole!

 

Küsitles

Evelin Pissarenko

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala Nr 5.

Pin It on Pinterest