Neljapäeval, 13. septembril esitlesid Aleksei Kruglov ja Jaak Sooääre trio koosseisus Jaak Sooäär, Tanel Ruben ja Mihkel Mälgand, Tartu Jazzklubis uut albumit “Sea Colours / Mere värvid”. Oma muljeid kontserdist jagab noor muusikahuviline Madis Must.

SeaColors

foto Kalev Ints

Jutustust mere värvidest alustati Georgi Sviridovi valsiga “Lumetorm”. Miski köidab mind selle loo meloodias. Kevadel kuulsin seda telekast, kui Siim Aimla mängis… See oli alustuseks väga eriline lugu.

Aleksei Kruglov luges enne palasid luulet. Meie, noorem publik kohviku tagaosas, eriti vene keelest aru ei saanud. Aga teatud võtmesõnad jõudsid kõrvu: külm, armastus, elu. Tal on mõjuv hääl, tuttavatest vene häältest meenutas Juri Ševtšuki oma.

Millise mere randa tema ja Jaak Sooääre trio kuulajad täpselt viis, ei saanudki aru. See oli tormine, vahel külm, seal peeti võitluseid. Nende meri ei olnud rahulik põhjamaine saarestik, millest jutustavad näiteks Villu Veski ja Tiit Kalluste. Läbi käidi erinevad aastaajad ja filosoofilised mõttekäigud, mis mere ääres tekkida võivad.

Palju mängiti vene klassikat. Olid Viktor Tsoi, Rimski Korsakov ja Vladimir Võssotski. Nagu kunagi tegid Emerson, Lake & Palmer, töötlesid ka trio ning Kruglov progevõtmes Modest Mussorgski tsüklist “Pildid näituselt” pärit pala “Vana kindlus”.

Kiiretempoline “Kimalase lend” arenes metsikuks, kimalane moondus seaks ja hakkas ruigama. Albumi nimele “Sea Colours” võib selliste – ka teistes lugudes esinenud – kriiskavate kohtade tõttu läheneda mänguliselt ning eestipäraselt, asetades “mere” asemele hoopis metsiku “sea” värvid. See jõulisus käis mängust lainetena läbi. Tasub jälgida, kas täiskuuga lööb loom neis muusikutes veel rohkem välja.

Tegelikku rivaalitsemist laval ei olnud, aga ette võis kujutada Tallinn-Moskva muusikalist vastandumist või võitlust – trio vs. Kruglov. Selline mulje jäi eelmise albumi nimiloo, sõjatantsu “Karate” ajal. Kumb jäi peale? Vahest Moskva ja Kruglov – tema imetegude hulka kuulus korraga kahe saksofoni mängmine või pillihuulikust huilgamiste ja linnuhelide tegemine. Ning tema pill oli kõige valjem.

Aga see võitlus oli kõigest mäng: Võssotski armastusballaadi, Georg Otsa “Rahutu õnne” või lisalugude ajal oli see meri, mille värve meid vaatama viidi, rahulik. Või vähemalt jõudsid muusikud omavahel üksmeelele, millise mere ääres nad parasjagu olid.

Madis Must

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 2.

Pin It on Pinterest