10. jaanuaril saab 50-aastaseks pea veerand sajandit Weekend Guitar Trios mänginud kitarrist ja helilooja Robert Jürjendal. Eesti Jazzliidu koduleht kinnitab, et mullu sooloalbumi „Valguse palsam” üllitanud maestro on kaasa löönud rohkem kui 30 CD-l, ja tema kodu- ja välismaiste kaastööliste nimekiri on liiga pikk, et seda siin ära tooma hakata. Juubilar ise tunnistab, et üks rahvusvahelisi staare hõlmav projekt on tal praegugi käsil, kuid asjaosaliste avalikustamiseks olla veel vara – küll aga on ta lahkesti nõus Jazzi Pala teistele küsimustele vastama.

Tundub, et kõik Robert Jürjendali elulookirjeldused algavad õpingutega Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis 1981-1985 – aga kuidas ja millal tekkis esimene huvi muusika ja kitarrimängu vastu?
Kõik sai alguse Võru Lastemuusikakoolist, kuhu sattusin 70ndate lõpus ema soovitusel kitarri õppima. Õpetajaks oli Arvo Sikk. Ta tegi minuga kolm aastat meeletult tööd – tänu sellele sain Otsa kooli sisse.

Edasi räägitakse ühe hingetõmbega klassikalisest kitarrist, kompositsiooni-õpingutest Anti Marguste juures ja osalemisest Robert Frippi Guitar Craftis. Need tunduvad üsna erinevad suunad…?
See oli aeg, kus ma noore inimesena alles hakkasin maailma tasapisi kokku panema. Kui alustasin Otsa koolis kitarriõpingutega, tekkis kohe huvi ka kompositsiooni vastu. Esimesed kirjapandud lood olid lihtsad kitarripalad, aga kooli lõpus jõudsin juba arendatuma vormi juurde. See oli ilus ja pöörane aeg – soov oma muusikat teha kasvas ja kasvas. Kitarri ma õnneks maha ei jätnud, kuigi väga palju aega sai istutud ka klaveri taga.
Kujutlus minust kui klassikalisest kitarristist ei sobinud kokku paljude teiste huvidega. Lisaks komponeerimisele mängisin mitmes väikeses vanamuusika-kollektiivis ning bändis, see oli siis popp asi. Otsa kooli lõpus kohtusin Arvo Urbi ja Riho Sibulaga, hiljem tutvusin Tõnis Mägiga ja tekkis ansambel 777, mis viljeles maailmamuusika mõjutustega etno-rocki. Pöörased ajad 90te alguses lõpetasid kogu selle kauni tegevuse. Olin pikka aega täiesti tegevusetu, siis tuli mõte teha radikaalsem pööre. 1992 liitusin Guitar Craftiga, mille tagajärel sündis Weekend Guitar Trio. Nii see noore inimese elu kulges…

Kas mõni suur mõjutaja jäi veel nimetamata?
Eesti muusikas olid minu jaoks olulisel kohal In Spe, „varajane” Ruja, Lepo Sumera. Kuulasin palju ka 70ndate proget – Yes, Genesis, ELP, King Crimson… Kitarristidest meeldis mulle kõige rohkem John McLaughlin, tema Shakti ja Mahavishnu Orchestra olid võrratud.

Kui palju Sa praegu muusikat kuulad?
Kodus kuulan muusikat harva. Kogu vaba aeg kulub salvestamiseks, proovideks, katsetusteks ja muusika kirjutamiseks. Plaadimuusikat kuulan peamiselt autoga pikemaid otsi sõites. Kontserdil käimine on muidugi privileeg, õhtused ajad langevad tihti kokku minu enda esinemiste või proovidega… Sellest on kahju, aga see on paratamatus.

Kui juba plaatidest juttu – kas Spotify, mp3, CD või vinüül?
Spotify ja mp3 on minust mööda läinud. Ma ei soovi liigselt palju muusikat oma peast läbi lasta ja mulle meeldib füüsiline maailm: avad CD-karbi, vaatad kujundust, loed, kes mida mängib… Ma saan tervikust niimoodi parema pildi. Vinüüle kuulasin nooruses, kuid ma kindlasti pöördun sinna maailma tagasi.

Sinu loomingus mängib olulist rolli ka elektroonika – kas, kus ja kuidas seda 80ndate lõpus/90ndate alguses õppida sai?
Sel ajal kuulusid minu arsenali üksnes fuzz, delay ja chorus – seda ei saa just elektroonikaks nimetada. Kõik „peenem” kraam tuli hiljem, 90ndate keskel. Olen selles valdkonnas täielik iseõppija ja katsetaja ja jään selleks ilmselt elu lõpuni.

RobertJurjendal
Elektroonika võimalused on 20 aastaga kõvasti muutunud – kas on muutunud ka kitarrimäng ja -muusika?
Need asjad ei käi alati loogilist rada. Nn. progressi-filosoofiaga jääb siin tihtipeale jänni. Vaatamata tohutule pakkumisele elektroonika vallas jäävad paljud kitarristid oma armastatud vahendite ja soundi juurde… Ja mitte ainult kitarristid: Jan Bang, suurepärane norra elektronmuusik ja produtsent, kasutab siiamaani ürgvana Akai sämplerit, millest ta ei suuda loobuda. Efektimaailm on läinud nii „heaks”, et sinna võib kergesti uppuda, aga kui lähtuda muusika vajadustest, siis loksuvad asjad ise paika.

Tihti tundub, et üksi esineval kitarristil tuleb kaasa vedada rohkem tehnikat kui ansamblis mängival ametivennal – Robert Jürjendali on ka märgatud vägagi toeka kohvriga esinemipaikadesse saabumas. Mis „relvad” need on, mis sinna sisse ära peavad mahtuma?
See kohver on jäänud küll väiksemaks, aga ma armastan endiselt „rauda”, arvuti mind millegipärast ei inspireeri. Hetkel on peamiseks „relvaks” POD HD 500X, mida kombineerin Lexiconi odava MPX100 reverbi, Electro-Harmonicsi kitarrisüntesaatori, Eventide’i ModFactori ja Bossi echoga. Vanematest vahenditest on endiselt töös 1995. aastal ostetud Roland V-8 ja ühe kanada muusiku kingitud EBow.

„Valguse palsamil” kõlavad ka sellised põnevad pillid nagu U8, baglama ja ektara…?
Baglama on traditsiooniline türgi lauto, peene ja klaari kõlaga keelpill, mida mängitakse äärmiselt pehme mediaatoriga. Aastaid tagasi oli mul võimalus nädal aega viibida Türgis, Sivasi linnas, kus asub kaks kõige kuulsamat baglama-töökoda – sealt pärineb ka minu pill. Ektara on Bangladeshis levinud ühekeelne nutikas gruuvipill, millega on hea oskuse juures võimalik ka lihtsamat meloodiat mängida. U8 on kaheksakeelne touch- ehk puutekitarr, mis tuli minu juurde paar aastat tagasi tänu kitarrist ja produtsent Markus Reuterile, kes on ka U8 ning U10 disainer. See on peamiselt kvintides häälestatud laudpill, mõeldud tapping-tehnika kasutamiseks. Minu jaoks on U8-l väga hea ja eriliselt pehme kõla – sobib kokku ka traditsioonilise mängustiiliga.

Kas 6-keelsest kitarrist erineva pilli kasutamine ka noodivalikut mõjutab?
Eks iga uue instrumendiga kulub aega, enne kui suudad sõrmlaua mällu jätta ja pilli kõlaga harjuda. Sellised eksperimentaalsed suunad ergutavad uue muusika loomist ja esitamist. Minule see sobib.

Kas kõigepealt kitarrist ja siis helilooja – või vastupidi?
Sõltub, millega parasjagu tegelen. Kui loominguga, siis ei ole kitarr alati nr. 1. Hiljuti kirjutasin loo uue muusika ansamblile Resonabilis, mille koosseisus on metsosopran, kannel, flöödid ning tšello – selle protsessi juures oli kasulikum kitarri kõlamaailmast kaugemale vaadata…  Sooloprojektides püüan mõlemat poolt tasakaalus hoida.

Kuidas sooloplaadid Weekend Guitar Triost, Fragile’st ja teistest projektidest erinevad?
Sooloplaadil ehk projektil on oma kindel koht. See on pingutus, millele võiks iga artist kasvõi kord elus mõelda. See ei ole parem ega halvem ansamblis mängimisest, lihtsalt täiesti teistsugune distsipliin. Aga need maailmad on loominguliselt omavahel kenasti seotud – sooloplaatidel kasutan näiteks teemasid, mida on kunagi teiste koosseisudega tehtud, aga mis on jäänud oma aega ootama. Weekend Guitar Trio looming on kolme erineva persooni looming, seda ei asenda millegagi. Ka ansambel Fragile oli kordumatu kollektiiv – lisaks trummar Arvo Urbile tegi meie livedel kaasa ka maalikunstnik Tõnu Talve.

Lõpetuseks – „Valguse palsami” idee olla sündinud Riho Västriku loodusfilmile muusikat luues, ja salvestatud on ta Aaviku talus. Kas maal ja metsas on parem kui linnas?
Linn annab tööd ja leiba, linnas elavad sõbrad, linnas toimuvad kontserdid, linnas õpetan noori. Aga maal on parem elada – ma naudin nii privaatsust kui ka seda, et saan sõpru-tuttavaid vastu võtta. Aknast välja vaadates jookseb kogu aeg film – aastaringselt.

 

Andres Roots / TÜ raamatukogu fonoteek

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 33.

Pin It on Pinterest