Novembri alguspäevil avati festivali IDeeJazz 2012 raames klubi-baaris Jazz fotograaf Kalev Intsi autorinäitus “Muusika pildis 2002-2012”.

Kalev-Ints

Kalev Ints on andunud hetkepüüdja juba 20 aastat, fotoaparaat on tema pidev kaaslane. Lisaks looduse ilule ja jalgrattaspordile hindab ta kõrgelt muusikat, eriti selle sünnimomenti laval. Viimase kümnendi jooksul on kogunenud tema varasalve hulganisti kauneid, maagilisi, erilisi ja ka lõbusaid hetki just lavalt, suurepäraste eesti ja välisriikide artistide kontsertidelt. Need kordumatud muusikalised momendid on jäädvustatud Tartus, Leigol, Muhul, Pärnus, Tallinnas ja teistes paikades üle Eesti.

 

Kalev, kuidas sa fotograafiani jõudsid?

Kuuldes teiste fotograafide lugusid, siis mulle tundub, et minu jõudmine ei ole sugugi ainulaadne.
Kui siis ainult sellepoolest, et minu kaasaegsed mässasid pimikus ja tegid ise pilte. Minust läks see suure kaarega mööda. Mina sellel ajal tegelesin kõige muuga kui fotograafiaga.
Võimalik, et selles osas on mul kindlasti päris palju kogemusi saamata ja nägemata jäänud. Aga võib-olla ka mitte.
Maapoisina ei olnud mul vaja palju mõelda. Loomulikult hakkasin pildistama loodust ja ainult loodust. No mida siis veel? Kõik teised variandid ei tulnud üldse kõne allagi. Mäletan päris selgelt kui vahel küsiti, et mida ma pildistan, siis vastasin enesekindlalt: loodust. Ja kui keegi jätkas pärimist, siis vastasin kiiresti, et inimesi mul ei meeldi pildistada. Nii see oli. Siis kui oled noor ja vaatad maailma läbi väga kitsa ja pimeda objektiivi.
Aga sellest kõigest piisas, et saada fotoviirusega nakatatud. Aastatega on sõltuvus süvenenud, kasvanud ja laienenud pea igasse valdkonda. Ja inimeste pildistamine on muutunud mu lemmiktegevuseks.

 

Oled pildistanud loodust, tantsijaid, sportlasi, lapsi… aga mis sind võlub jazzmuusika ja -muusikute juures?

Improvisatsioon. See on mu jaoks täiesti käsitlematu, kuidas head muusikud suudavad tunde mängida lihtsalt peast. Ja see kõik sobib omavahel nii meeletult hästi kokku. Ulme. Minu sügav kummardus. Sest nad teevad midagi sellist, mida ma vaatan ja kadestan. Sest mul kahjuks puudub igasugune oskus mõnda instrumenti mängida. Kuid see-eest olen ma tähelepanelik kuulaja. Hea asja tunnen ikka ära. Mis siis meeldib? No meeldibki see kuidas muusikud suudavad teha midagi nii head. Olla loojad. Ja selle kõige juures enamasti ka säravad. Siis mulle meeldivad jazzi värvid, nende mäng piltidel. Muusikainstrumendid, paljud neist on ääretult fotogeenilised. Ka üksinda. Varjud. Mulle meeldib kuidas muusikud jäävad piltidele. Eriti jazzmuusikud. Nendes on kõike. Piisavalt temperamenti. Parajalt uimasust (et oleks hea pildistada) ja suures koguses rahulolu ja õnne. No vähemalt oskavad paljud neist seda välja näidata.

 

Millise karakteriga artiste on kõige huvitavam pildistada?

Peamiselt neid, kes tulevad lavale ja lava hakkab elama. On ütlemata raske väljakutse teha head pildiseeriat muusikust, kes on suuteline kontrollima absoluutselt kõiki oma emotsioone. Kui tema näos, poosis või silmades ei toimu ainsatki võnget. Mis muidugi ei tähenda seda, et tegemist ei oleks suurepärase muusikuga. Aga pildistamise mõttes on täitsa kaduma läinud aare. Nähtavasti on see omane just meile – eestlastele.

 

Kas meenub mõni iseloomulik või lõbus seik seoses kontserdil pildistamisega?

Tegelikult ei meenu. Ma olen lihtsalt nii tõsine inimene, et mul saavad juhtuda ainult halenaljakad asjad. Kujuta ette, et oled kutsutud mingile üritusele pildistama ja siis korraga keset sündmust läheb fotoaparaat katki! Ebameeldiv tunne. Ega siis ei jäägi muud üle kui tuleb helistada mõnele sõbrale ja kiiresti uus aparaat laenata. Või siis näiteks kui te olete palgatud Freddy Cole kontserti pildistama ja pilte ilmutama (siis pildistasin filmikaameraga) hakates avastate, et ainus pilt, mida saab ilmutada, on pilt Freddyst lava taga Lembit Saarsaluga muhedalt muljetamas. See pilt on ka näitusel üleval. Tegelikult on sellised seigad ikkagi naljakad. Eriti kui tagantjärgi saab targutada.

 

Palun räägi veidi näitusest “Muusika pildis 2002-2012”. Oled aastate jooksul jäädvustanud kindlasti tuhandeid kaadreid, miks on näitusel just need 29 fotot?

Kui me Oleg Pissarenkoga suvel jutustasime uuest algavast hooajast, siis jõudsime täitsa iseenesest selle mõtteni, et võiks teha väikese kokkuvõtte jazzklubi tegemistest piltide näol. See oli esimene mõte. Kui hakkasin oma pildipangas ringi tuustima, avastasin ehk isegi endale üllatusena, et mul on musikaalseid pilte rohkem kui üks ja kordades rohkem kui üks hooaeg. No nii see siis juhtuski. Hakkasin lihtsalt noppeid tegema. Alustuseks skanneerisin suure portsu filme ja tegin need digitaalseks. Algusaastatel pildistasin ju ainult filmile. Ma pakun, et valikusse jäi pisut üle saja pildi erinevatest artistidest ja esinemispaikadest. Loomulikult oli ühest artistist hulgaliselt erinevaid võtteid. Kuna eelarve oli piiratud, siis algas julm välistamise mäng. Ma arvan, et see kestis paar kuud. Pildid tahtsid seedida. Aegajalt võtsin valiku ette ja hakkasin kriitiliselt hindama. Peamiselt kompositsiooni, kvaliteeti ja lõpuks sai otsustavaks emotsioon, mis ühe või teise pildiga seondudes taas tekkis. See ehk ongi kõige olulisem. Ma ju siiralt loodan, et nii mõnigi pilt annab pikemalt vaadates edasi selle tunde, mida tundsin mina seda hetke jäädvustades.
Kokkuvõttes – subjektiivne valik minu lemmikutest, mis muud.

 

Kas näituse pilte saab soovi korral ka endale soetada?

Jah, loomulikult. Tegemist on küll minu autorinäitusega, kuid kõik näitusel olevad pildid jäävad Tartu Jazzklubile. See on justkui tänutäheks klubile. Piltide müügist saadud tulu läheb ainult klubitegevuse edendamiseks ja arendamiseks. Juhul kui kellelgi on tekkinud silmside mõne pildiga, siis ära kaua oota. Kirjuta klubile, võta Olegi või minu nööbist kinni ja räägi välja, millist pilti endale koju, kontorisse, või kingituseks tahad ja ajame selle asja korda. Kui hästi kaupled, saad pildi juba enne jõule kätte, selles võid kindel olla. Muide, need näituse fotod on ainueksemplarid, see tähendab – juurde ma neid ei tee.

 

Kes on sinu eeskujud ja mis sind inspireerib kõige enam?

Mul on olnud läbi aegade palju erinevaid eeskujusid. Otseselt kedagi esile ei tõstaks. Pigem on nii, et eeskujud ja ideaalid on ajas muutuvad. Otsin ja leian neid siis, kui olen mingile uuele lainele jõudnud. Alati on keegi, kelle tööd väga meeldivad ja keda sooviks jäljendada. Ja neid järgi pildistada. Analüüsides ja mõeldes, et kuidas ta küll sellise tulemuse sai jne. Selline lugu on eeskujudega. Inspiratsiooniga on nii, et see tekib jumal teab kust ja kaob jumal teab kuhu. Enamasti on need seotud ümbritseva keskkonnaga. Või hoopis tähtedeseisuga. Olen väikeses Toscana külas pildistanud tunde ja tunde. Puuoksi, kive, maju, poriloiku, mesilastaru. Ahmides emotsioone läbi objektiivi nagu hullumeelne. Kõik tundub korraga fotogeeniline ja jäädvustamist väärt. Ja siis kõnnin fotoretkel. Otsin pildimaterjali. Kõnnin tunde. Või koguni terve päeva. Ja ma ei võta päeva lõpuni aparaatigi välja. Peas vasardamas mõte, et miks ma pean siia maailma tegema juurde veel ühe mõttetu pildi. Neid on ju niigi nii meeletus koguses. Kõik pildistavad. Nii on lood inspiratsiooniga.

 

Mis on fotograaf Kalev Intsi unistus?

Unistusi ei tohi välja rääkida, muidu  ei lähegi need täide.

Kalev Intsi autorinäitus “Muusika pildis 2002-2012” jääb avatuks kuni aasta lõpuni.

 

Küsitles

Evelin Pissarenko

Artikkel on ilmunud ajalehes Jazzi Pala Nr 4.

Pin It on Pinterest