Deep Tone Project

Ukraina

Narva Jazz Club, 01.10.2014 & Tartu Jazz Club, 02.10.2014

– Ja kuidas teie Eesti-kontserdid läksid?

– Vastus ei ole kuigi tagasihoidlik, aga – otsustades pubiku vastuvõtu järgi läks meil väga-väga hästi. 

(vene keelest tlk. Tõhh. Kaa.)

 

See küsimus ja vastus, mis laenatud LR-st (mis siinkohal tähistab LõustaRaamatut, ja mitte Loomingu Raamatukogu), küsiti-vastati veidi  pärast Ukraina kvarteti Deep Tone Project etteastet Tartus, kui bänd ise juba kodu poole tagasi vuras. Vastaja oli ansambli kitarrist, üks nende põhi-heli-loojaist ja -tooniandjaist Alexandr Pavlov.

Muide siinkribija, kes kuulas ukrainlasi kaks õhtut järjest, kasvava õhinaga nii kirde- kui lõunakaare džässiklubis, on küll kangesti seda meelt, et Alexandri vastus jäi pisutikene tagasihoidlikumakski kui vaja. Tegelikult läks neil siinmail väga-väga-VÄGA hästi. Nojah, Narvas kogunes küll kuulajaid kuigivõrd rohkem, aga Tartus see-eest olid ovatsioonid tulisemad ja vaimustusviled valjemad.

Ent! Tegeleme’nd elementaarsete asjadega ka, enne kui hilja.

Deep Tone Project – Konstantin Ionenko, bassimees ja kõneisik; Viktor Pavelko, tenorsaksofon, Pavel Galitsky, trummid; pluss Alex’ Pavlov, kitarr – on iseenesest „noorepoolne“ bänd, mänginud koos vahest aasta-poolteist. Ehkki lisaks sellele koosseisule on need mehepojad tegevad ammu mitmel pool mujalgi, mõistetavasti, nagu väärt jatsumehed (ja -naised!) igal pool ja ikka. Elavad ja loovad, rajavad ja lehvitavad viimaseil ajul kõik neljakesi küll Kiievis. Kuid õppinud on varemalt ja esinevad jätkuvalt ka kustahes kaugemal. Tänavu märtsis ilmus ansambli debüüt-CD „Flow” ja just selle kavaga astusid nad ette Tartus ja Narvas. Millest kujunes igati huvitav, õpetlik, rikastav kogemus igaühele ja kõigile, ma usun, kes märkasid diip-tõunereid siin või seal pool kuulama tulla.

Och minna.

Foto: Anna Markova

Foto: Anna Markova

Muusika juurde minnes – mehed kütsid meile kohale otse tulipalavast Ukrainast – ühe soojaga, oma autoga, 1300 kilomeetrit jutti 23 tunniga!  – aga jäts oli neil kuumadel ’krainlastel, nagu esmapilgul-kõrvul tundus, hästi-hästi hillitsetud-hoolitsetud, vaoshoitult värvitud ja tüüneks toonitud, diskreetne ja mõõdutundlik – no nagu parimate põhjamaalaste jahedanärviline peentöö, lausa. Ehk nagu heasoovlikult kirjutas hiljem üks tuttav LR-s (mis tähistab taas LõustaRaamatut, mitte Loomingu Raamatukogu) – „Naiss!“. Tõsi. Nice oli selle seltskonna kõlapale samuti, tihtigi. Aga täiesti vabalt ja vaheldusrikkalt võisid nad, kui tahtsid, muusikalist musklit ka näidata ja puhuti isegi kirgliselt huilata. Saksimees Viktor Pavelko, kes eriti hõõgvele läks just Tartu-kontserdi mõnes soolos, puhus näiteks „Õhupuuduse” („Air Shortage”, autor Kostja Ionenko) lõpuotsa kirbeks kui kõrbetuule. Nii et viivuks kippusid mõnele kuulajale vist viirastuma juba Pharoah’d ja Johnid…

Sagedamini ja ainitimini kippus publikum rippuma siiski improde ja saateakordide küljes, mis tulid Pavlovi näppude alt. Mida ei saa kellelegi kuidagi pahaks panna. Mehe mängust jäi alatasa mulje, justkui nuputaks ta laval mängleva kergusega välja üha uusi ja järjest peenemaid harmoonia-ülesandeid – et neid siis ilmse mõnu ja vaimustava filigraansusega sealsamas lahendada.

Mõni ime, et sellist masti soleerijate kõrval vahel ei märganud, kuivõrd tõhusalt, ilma liiasusteta ja efektitsemiseta toetasid neid kogu aeg Galitsky & Ionenko trummid & bass. Millest ühtekokku ehituski heli-ilm, mis kaunis kõrvapärane ja kerge jälgida – ometi samas muusikaliselt tihe, mitmekesine ja omajagu keerukas.

TÜ Narva Kolledži fuajees, kus piirilinna parimad jätskontserdid reeglina toimuvadki, on raekoja poolses nurgas täitsa muhe avalik raamaturiiul. Sisaldab mitmesugust kraami mitmes keeles. Kaasa arvatud parajat portsu LR-i (mis siinkohal tähistab Loomingu Raamatukogu, mitte LõustaRaamatut) vanemate aastakäikude vihikuid. Otse LR-ide kõrval, tunde enne ukrainlaste kontserdi algust valgustas viinakuu esimese pärastlõuna päike juhtumisi välja helesinise raamatuselja, millel nimi „Meloodia saladus”. Puhas kokkusättumus. Mis siinkribijat ärgitas küsima Deep Tone Projecti kahelt meloodiameistrilt, Ionenkolt ja Pavlovilt, milles nende arust peitub ühe võrratu viisi võti?

 

Kostja: „Meeldejäävus ja lihtsus on olulised. Lihtsus – aga mitte lihtlabasus. Teistpidi, liigset keerukust pole tarvis, meloodia kirjutamine ei tohiks kõrgemaks matemaatikaks kätte minna.”

Alex: „Viis võiks sündida vaimustusest, spontaanselt, ehedast tundest. Olgu siis armastusest –”

„ – või mittearmastusest”, poetab vaikselt vahele Viktor Pavelko.

„Jah. Või siis mittearmastusest”, on Alex poolihääli nõus.

 

Tiit Kusnets / Klassikaraadio

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 22.

Pin It on Pinterest