12. veebruaril tähistab legendaarne ja omanäoline laulja ja laulukirjutaja, arranzeerija ja produtsent, mänedzer, DJ ja muusik Marju Marynel Kuut oma väärikat 70. juubelit. Jätkuvalt loov ja tegus Marju (kes ise eelistab nimekuju Maryn), sõitis viienda IDeeJazzi jaoks ekstra Rootsist Tartusse, et osaleda talle pühendatud austuskontserdil Vanemuise kontserdimajas. Jazzi Palal on rõõm avaldada eksklusiivne intervjuu* Maryniga, temaga vestles Kristofer Soop.

 

Maryn, elate Rootsis, kuidas sujub?

Jah, elan uuesti juba pikemat aega Rootsis! Sujub tõesti hästi, sest olen saanud selle, mida igatsesin: närvirahu; vaikuse; ei pea tänaval pidevalt ‚teretama’; transport tänavatel ei tee sellist myra, mis ehmataks, sest kõik sõidavad väga normaalse kiirusega ja normaalsete vahemaadega yksteisest mööda –  just see, mis Eestis on vastupidine, mis häiris ja ehmatas mind alati, kui kõik sellise kiiruse ja myrinaga mööda sõitsid, siiani sõidavad… Viie aasta jooksul olen siin 4 korda ainult möödasõitjaid näinud: need olid kindlasti kas eestlased, venelased või Baltikumist ehk poolakad.. ! :-D
Selline, korralik liiklus annab turvatunde sisse, mis on neil siin juba emapiimaga kaasa syndind.. :-)

Ja sujub ka see, et võin oma tööd teha kodus nii, et ei pea kusagile samas ruttama või kellegagi äkki telefonis rääkima jne jne… Ma pole telefoni-inimene, sest ei suuda midagi normaalset inimesele öelda ega vastata, kui hetkel olin tegelenud hoopis muuga ehk oma tööga .. Ma ei suuda korraga mitme erineva asjaga tegeleda –  aju jookeb laiali (vahel ka kokku) nii, et ei saa enam millestki tykk aega aru… Nii ei suuda ma ka mitme erineva inimesega korraga kohtuda ega suhelda, sest siis ei oska yhegagi millestki normaalselt rääkida, kuna iga inimesega on omad suhted ja –  tunnen, et mulle sobib ainult yks-yhele kontakt! :-D

Siinkohal julgen tunnistada, et avastasin alles yle paari aasta tagasi, et olen düsleksik..(!) ja seega aju toimib hoopis teistmoodi. Näiteks: minnes lavale ja teades, et kõik laulusõnad on peas…, laval olles aga läheb äkki kõik meelest ja … SELLEPÄRAST olen hilisemad aastad alati noodipuldil kõigi oma sõnadega, sest kui sõna välja ei tule, siis pole ka seda laulu enam! Või näiteks: räägin inimesega ja äkki ei tule jutus järgmine sõna meelde, millega edasi minna… ja see ei tule yheski keeles meelde vaid on ainult pildina mul silme-ees…, nii hakkangi kokutama, sest ei tea enam, kuidas edasi jätkata… Jube piinlik, kuid nii see on! Sellepärast eelistan hoopis mail’ida ja sms’ida, sest nii saan mõelda rahulikult ja ajus pole ‚pressi’, et pean korralikult saama kõik välja öeldud.  Ja mulle ei meeldi ka avalikus portaalis oma elust ja igaminutisest tegevusest lahmerdada, nagu seda paljud teevad… ! :-D

Maja, kus ma elan, on aga paberist tehtud, sest absoluutselt kõik kostab läbi, sellepärast pole isegi mõttes olnud siin laulu proovida. :-D

 

Millega viimasel ajal tegelenud olete ja millega tegelete praegu?

Minu „hobid/ harjumused/ meelistegevused jne” –  mahuvad yhe nimetuse alla, milleks on minu töö muusikaga! See, mida ma ei saanud Eestis teha, seda teen nyyd siin.. ja sellest olen juba aastakymneid unistanud, et saaks seda segamata teha..! Lisaks sellele on ka palju olmekohustusi… :-)

MarjuKuut-byKalevInts-2

Foto: Kalev Ints

Astusite üle pika aja publiku ette 5. IDeejazz festivalil Tartus ja esitasite ühe loo. Kuidas kogu see protsess Olegi kutsest lavalaudadeni välja nägi? Kas jäite rahule, tulete veel?

Jah, kuna ma loobusin live-esinemistest juba paar aastat ennem, kui Eestist uuesti lahkusin. Minuga on nii, et kui keegi äkki ytleb, et tule ja tee, kuid see pole mu enda sydames veel olnud, siis mu aju kisub paanikasse ja esimene reaktsioon on koheselt –  EI, ma ei tee, või Ei, ma ei tule! Nii oli ka Olegiga! :-D Ja siis ka tema mattis selle idee korraks maha, kuna kuupäev oli liiga kiire lähenema.

Siis, kui ta uuesti kirjutas ja ka Laura kirjutas mulle sellest, et laulab mu laule, siis hakkas mind huvitama, kuidas tema neid laule lahendab ja arvasin, et lähen kuulama. Aga siis tuli jutt ka yhest laulust kasvõi, et ma ise ka laulaksin.. ja ma olin ikka vastu. Aga kohe, kui olin jälle EI öelnud, hakkas sydames vaikselt mu väga esimesi laule plaadilt AASTAAJAD kõlama, milleks oli SYGISROMANSS! See hakkas kõlama spetsiaalses seades ja harmoonias mu sees… ja kuna ma neid vaikseid hääli ja ytelusi sydames ei taha ignoreerida, siis hakkaski selle loo iva kasvama ja kirjutasin isegi laulu viimase salmi teksti  ymber… –  see lugu sai minus väga suure tähenduse!

Sellepärast julgesingi Olegile uuesti kirjutada, et ok, ma proovin yhte lugu teha, kuid see tuleb väga madalalt ja vaikselt, sest häälepaelad on selles registris, millega inimesed on mind harjunud kuulma, täiesti katki ja rikkis… (palju tänu suitsetajatele!) Oleg oli nõus. Nii hakkasid kõik teisedki detailid selle reisiga seoses sujuma… ja lõppeski sellega, et jõudsin Tartusse päev varem.

Olin aga just eelmine õhtu enne kodust tulekut oma parema käe 3 viimast sõrme murdnud ja käsi oli paistes nagu pall ja olin nad sidunud plaastriga ise kokku, et hullemini viga ei saaks. Reisi hoos ei saanud eriti ka valust aru.. Seega jäid ka minu ettevalmistused loo suhtes ära, et ma ise oleks saatnud ennast klaveriga need kohad, mis pidid mu arranžeeringus olema ja Ain Aganil oleks kergem mind tabada olnud… Mul oli spetsiaalne nägemus sellest loost, mis ei sarnanenud absoluutselt Uno Naissoo (laulu autor) algse noodiga. Kahjuks aga esituses see nägemus välja ei tulnud…

Sain nördimusest kiiresti yle, sest kogu tähelepanu muutus äkki mu kingadele, mis lagunesid mu jalas lausa laval olles, sõna otseses mõttes –  talla sisu jooksis tyhjaks… Tundus, nagu vajuksin pannkookide peale! Hahahahahaaaaaaa! Loodan, et teen selle loo kodus siiski nii ära, nagu olin mõelnud, kuid ennem on vaja nii mõnigi lugu ära lõpetada, kui selle looni jõuan… :-)

Yldiselt Tartu jättis väga meeldiva mulje! Lauraga jäin väga rahule!!! Tänud IDeejazz’i korraldajatele ja abilistele!!! Kõik olite väga armsad!!! :-)

Ma live-esinemisi ei soovi enam korrata. Olen sellest juba pea 7 aastat tagasi loobunud, kuna Eestis oodatakse minult ikka ja jälle ainult neid vanu lugusid. Kui see mulle endale juba ammu ei paku, mida mul siis veel publikule pakkuda on. Ka Jaak Joalast sain väga aru, kui ta mainis mulle, kui kõriauguni talle kõik need lood muutusid, mida rahvas ootas temalt… ja mida rahvas FB-s praegugi yle kylvab.

 

Milline muusika Teid täna kõige enam kõditab?

Kõditamise osas ei oska öelda! Mul on synnist saati meeldinud selline muusika, mis siiani meeldib – kuigi sellist polnud veel minu kõrvadesse tulnud päris mitukymmend aastat! See oli mul ainult sees ja ootasin, ning otsisin, kellel seda vähegi sees oli (mõtlen välismaiseid muusikuid). Ma olen elus nii palju muusikat kuulnud, et ma nyyd juba ammust ajast enam plaate ei kuula, mul on see kõik peas ja et luua oma muusikat, tahan, et poleks mingit konkreetset eeskuju kõrvus, vaid et see tuleks mu oma sydamest.. :-) Kui vahel kuulan mõnd, kes postitab oma loo FB-s, kellel on mingi selline iva muusikas, mis ka mind kõnetab – see on kõik mu kuulamine..:-) Aga jah, võibolla ma kuulangi hoopis teistsugust muusikat, mida ma ise teen…?!? :-D

 

Kui saaksite kokku panna oma unistuste bändi, siis millist muusikat teeksite, kus ja kellega?

Vaata – paned mõttes kokku oma UNISTUSTEBÄNDI ja kui kokku saad, siis tuleb välja hoopis midagi muud, millega ei osanud arvestadagi…  Ma enam ei unista sellest, sest olen näinud, et selliseid inimesi on terves maailmas väga vähe, kellega klapiks tõeliselt. Kunagi mõtlesin, et yks kuulus keyboardist võiks just teatud saksimehega oma plaadi teha, sest neil oli täpselt yks stiil nii mängus kui lugudes… ja kui ca’ 15 aastat hiljem nad tegidki koos plaadi, siis olid nad juba yksteisest nii kaugele läinud mängustiili poolest, et plaat jättis täitsa kylmaks… Elus loeb väga palju ÕIGE AEG! Kui ignoreerid oma vaikset häält sees, siis õige aeg läheb mööda ja siis … (olen ise seda omal nahal tundnud!).

Ma ei suuda ja pole kunagi suutnud traditsiooniliselt muusikat teha… Mul peab alati midagi teistsugust olema, kui seda lugu traditsiooniliselt mängitakse, vastasel korral ei innusta mind see yldse ja siis ei saa ma ka ise mitte midagi pakkuda. Ma ei talu, kui bändis on lärin, et keegi ei kuula teist ja igayks ainult mängib, mida ise teab… Hahahaaa! Mu bändis peaks iga mees teadma oma funktsiooni, jagama stiili, omama ka isiklikku mängustiili ja soundi, mängima vastavalt – ainult nii kõlab see puhtalt ja stiilselt ja on ka kuulajal hea kuulata! Kuna ma pole aga „noodimees”, siis seda enam on mul raskusi selgitada muusikutele, mida ja millist harmooniat ma tegelikult tahan ja kuidas seda mängida, et see laulu toetaks jne…, sellepärast olen juba päris varakult hakanud unistama, et ma kunagi saaks ise mängima hakata (eelkõige osata mängida), et saaks oma lood teha just nii, nagu ma ise tahan. Väga vähesed muusikud on tunnetanud mind nii, et mina ja saade läheb samaaegselt õigesse kohta ja sealt edasi ja et see voolaks ja areneks.

Kui rääkida Eestist, siis kunagi väga ammu oli jazzpianist Raivo Tammik selline, kuid see oli nõuka aeg…  Aastaid hiljem, juba nn Eesti ajal, oli yks hea proov Villu Veskiga, kus me tegime yht lugu selgeks nii, et ta mängis ise elpianoga. Ja just nii nagu mul oli vaja (väga stiilselt), ta tabas koheselt, sest ta tunnetab stiile… Ma palusin ja isegi nõudsin, et ka laval võiks ta ise mulle keyboard’i mängida, kuid ta siiski andis selle kellelegi, kes bändis parajasti klahvkamees oli ja …
lugu oligi tuksis… :-D

2009. aastal tundus ka Joel Remmel selline, kes tunnetas väga hästi, kuid mul olid häälepaelad juba siis rikkis ja ma ise ei saanud enam pooli asju ehk rohkemgi häälega välja tuua, mis mõttes oli. Kahju! Nyyd on hea, et Joelil on Laura, kes tõesti on nii palju edasi arenenud ja kõlab väga hästi!!!

Välismaal ma aga lauljana ju yldse ei tegutsenudki (ma pole ennast ju kunagi ise lauljaks pidanudki, tahtsin alati pille mängida)! Olin Rootsis hoopis raadio produtsent ja seda tööd tegin pea 9 aastat. Samal ajal oli aga aega ja võimalust meil mõlemil Ukuga pille õppida ja samas ka pisikest stuudiot kasutades oma isiklikke alglugusid sisse mängida kui demod iseendile jne. Sealt hakkaski meie loominguline periood… Meil Ukuga oli ka väga hea kooslus, ka tunnetus, et kui yks alustas lugu ja läks vahepeal sööma, siis teine asus loo juurde ja jätkas, ning lisas oma ideid. See on, kui tunnetus on sama! Isegi poolest soolost võis teine edasi jätkata nii, et see tundus ikka yhe inimese mängitud olevat ja kõlas tervikuna! :-D

Mul oli ka oma bänd sel ajal: Marju & The Fusion Band, kellega esinesime jazzklubides… Esinesime ka Uku teismeliste Funk Bandiga. See oli väga loominguline aeg meile Ukuga, sest just sellest ajast on nii palju lugusi tehtud, mida siiani saab kasutada… Paljud neist kõlavad aga just tänapäevale kohaselt (nagu uued lood varnast võetuna). :-D

Foto: Kalev Ints

Foto: Kalev Ints

Kuidas hindate üldist lauljate/muusikute taset täna Eestis ja ka väljaspool (näiteks Rootsis)? Kas tase on tõusnud, läinud mitmekesisemaks, mis on puudu, mis hästi?

Eestis ja ka Rootsis on kindlasti palju väga häid lauljaid ja muusikuid! Ma lihtsalt pole kunagi eesti asjade sees nii olnud, et oskaksin midagi konkreetset välja tuua. Tänapäeval on ka ju eeskujud hoopis teised ja inimestel suuremad eluruumid, kus lapsed saavad ka kõva häälega laulda ja oma häält arendada. Mul oli nii, et ma ei saanud kodus kunagi mingit laulu harjutada, kuna korteris oli palju inimesi. Läksin alati lavale täiesti harjutamata ja siis oligi häda, sest ma ei kujutanud ette, kuidas see hääl kõlab, mida ma oma peas arvasin, et nii ma peaks tegema ja siis paanikas unustasin veel ka sõnad ära ja… mulle öeldi alati, et:- „Ohh, ta on laisk, ei viitsi sõnu õppida ja yldse imelik.. jne.. jne.” :-D Nii oli mu enesehinnang pidevalt nullis. Kodus ema poolt kasvatusega olin ka harjunud, kes alati mainis: MEIE POLE MITTE KEEGI! Ta uskus seda siiralt.. :-(

Ka kõik laulud, mida heliloojad pakkusid, said mulle alles stuudios ette kas vilistatud või vähe klaveril ette toksitud ja siis pidin kohe ka laulu linti tegema… (nii ei saanud kunagi aega loo yle mõtiskleda või tõeliselt tunnetadagi), mida aga raadios kunagi ei lastud ja nii unustasin kohe ka selle laulu, et olin seda kunagi lindistanudki. Neist rohkem kui viiesajast loost, mis olin lindistanud, lasti raadios ju ainult kahte laulu, vahel harva ka kolmandat – tänu televisioonile, Leo Karpinile, kes tegi Kiiktoolist ka video… :-D

Rootsis on see stiil ikka teistsugune ja arvan, et minu lood läheks siin ainult väga vähestele… (nagu Eestiski). Yldine publik-mass on ikka siiani rohkem rockilik..  Muusika suhtes pole see siin ka minu koht, kuid selleks, et muusikat teha vaikselt oma väetis stuudios, on koht väga hea!

 

Milline on side sünnimaaga, kas käite vahetevahel ka Eestis ja mis Teil üldse lähitulevikus plaanis? Unistate palju või elate pigem hetkes?

Kui imelik – ma pole Eestis ennast kunagi tundnud KODUS! Eestis olen väga harva käinud ja seda siis ainult Uku pärast.
Ma pole kunagi armastanud rääkida ette oma unistustest! Parem on rääkida neist, kui need on juba täitunud. :-)

Võin mainida, et juba väga varajasest lapsepõlvest unistasin, et kusagil peab olema midagi teistsugust! Nõudsin oma emalt, et ta viiks mind Saaremaal, kus me suvel olime vanaisa pool, põllu taga olevast metsast läbi, sest seal peab midagi muud olema! Ema pyydis seletada, et ka seal on kõik täpselt sama! Mina ei andnud alla ja kui siis emaga läksimegi metsast läbi… ja tuligi vastu samasugune, lage põld ja majanäss, siis hakkasin nutma. Ma olin nii kindel, et seal pidi midagi paremat olema. Hiljem Karepa pioneerilaagris, kus kõik lapsed trallitasid mängida ja jooksid ringi, mina aga istutasin ennast yhe kivi peale, kust merd nägi (väga lähedale ei saanudki, sest piirivalvurid olid pyssidega vastas)… Siis unistasin, et seal yle mere peab vähemasti midagi muud olema! Ja siis sain sydamesse vaikse hääle, et: „sinna sa kunagi saad!”.

Uskumatu uskuda – tugeval nõuka ajal selline lubadus! Sellest ajast jäi mulle see visioon sisse ja … nii see vaikselt läkski. :-) Kui yks visioon täitunud, tekib järgmine jne.. :-) Peab ainult aru saama visioonist, et selles pysida.

 

Kas on midagi uut ja ägedat mida väga teha tahaks?

Hahahahaa, ma polegi selline inimene, kes midagi „ägedat” on tahtnud teha…  Soovin pigem rahulikku… ja rahu igas olukorras. Ex elu näitab, mis ees on…

 

Mida ütleksite Eesti muusikutele ja muusikasõpradele?

No, mida ma oskan öelda või kes mind kuulakski.. :-D
Aga – oleks tore, kui kõik kuulaks oma sydameid ja elaks reaalsuses, mitte illusioonis.. :-)  Et poleks kadedust! Et muusikud ka kuulaks yksteist, kui nad mängivad ja et mitte ei minda lavale „näitama”, vaid sydamest mängima. Nn. näitamine pole kunagi kellelgi eriti õnnestunud. (see käib ka lauljate kohta) :-D Maailm meie ymber on muutunud järsult väga hulluks (tont on lahti lastud!), seega soovin kõigile rahu sydamesse ja turvalisust!! Elu pole niisama maha laaberdamiseks!

 

* Intervjuu on avaldatud Marju Kuudi palvel stiililiselt muutmata kujul.

 

Kristofer Soop

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 33.

Pin It on Pinterest