Veidi enne ametliku kevade algust, 15. märtsil, rõõmustab tartlasi päikeseline ja malbe Liisi Koikson, kes koos kitarrist Marek Taltsi ja multiinstrumentalistist bassimehe Marti Tärniga laseb kõlada kaval nimega “Ei taha midagi muud”.

 

Liisi, oled viimasel ajal üsna harva Eestis ja resideerud enamuse ajast Londonis. Millest koosneb Sinu tavaline päev Suurbritannia pealinnas?

Minu päevad siin ei ole võib-olla Londoni standardite järgi põnevad: enamuse ajast käin koolis, vabal ajal töötan kodus kooli ülesannetega või vastan Eestist tulnud meilidele, kus pakutakse suveks esinemisi. See kõik on paras täiskohaga töö ja võib-olla ei jõua linna peale nii sageli, kui tahaks. Kui keegi külla tuleb, saab paar “turisti käiku” tehtud ja imestatud, kus ma ikkagi hetkel elan. Enamuse päevi veedan Lääne-Londoni väikses linnaosas. Tulin siia eesmärgiga eelkõige õppida ja keskenduda koolile ja seda ma üritangi teha. Õnneks on mul kohati siiski rohkem erialast kogemust, kui paljudel teistel noortel laulutudengitel ja seepärast on mul ehk mõnes aines lihtsam läbi saada. Keerulisemad on minu jaoks muusikatehnoloogia ja muusikaäri. Seda nii keeleliselt, kui ka sellepärast, et ma pole kunagi varem neid nii süviti pidanud uurima. Ideaalis oskan kooli lõpetades lisaks laulmisele ka ennast salvestada, orienteeruda veidi saundimaailmas, ise muusikat komponeerida ja lõpuks seda kõike kellelegi maha müüa.

Mis võlub muusiku hinge Londonis?

Võlub see vaheldusrikkus, mis siinsel muusikamaastikul on. London on üks suuremaid muusikakeskusi maailmas ja tänu kirevale etnilisele pildile on siin arvatavasti esindatud pea kõik erinevad muusikastiilid. Kuna valik on nii suur, siis minu jaoks on seda isegi peadpööritavalt palju. Igale poole lihtsalt ei jõua – nii ajaliselt kui rahaliselt – ja kõike ei jaksa ega peagi sisse ahmima. Võtan asja rahulikult ja kostitan end aegajalt mõne eriti hea kontserdiga, kas siis kelleltki, keda ma juba tean või üllatan ennast millegi uuega. Fakt on see, et kõik nad käivad mingi hetk Londonist läbi. (naerab)

LiisiKoikson-bw

Kas “patareide laadimine” õnnestub siiski paremini rahulikus Eestis?

Eestis olen ma täiesti teises rollis. Ma olen mingil määral tuntud inimene ja pean seal uuesti harjuma inimeste pilkudega. Siin aga olen ma üks miljonite keskel, võin tänaval kukerpalli teha ja kedagi ei huvita. Mitte, et ma seda teeksin, aga selline vabaduse tunne on vahelduseks mulle väga oluline. Aga tõeliselt puhata saan ikkagi Eestis. Seal on mu sõbrad ja tuttavad kohad, mis tekitavad Londoniga võrreldes veidi kindlama tunde. Siin on vähe ruumi ja tihti peab ennast võõraste inimestega suhtlema sundima, mis mulle alguses isegi meeldis, aga millest nüüdseks olen ära väsinud. Siinsed inimesed tahavad kõigiga vähemalt pealiskaudselt hästi läbi saada. Tavalises chit-chat’is jään ma kõigile kõvasti alla. Britid oskavad seda lihtsalt liiga hästi – rääkida mittemillestki koguaeg, et ei tekiks piinlikku vaikuse hetke. Kindlasti on siin elamine mind avatumaks muutnud, aga samas ka vähem tolerantseks tühja loba suhtes.

Mida tähendab Sinu jaoks inspiratsioon?

Inspiratsiooni saan muusikast mida kuulan ja inimestest, keda näen muusika esitamist nautimas. Tekib see tunne, et tahaks ise ka nii ja ma ju oskaksin ka nii. Huvi selle vastu, mida nad teevad selleks, et muusika elama hakkaks ja inimesi lummaks. Ja kuidas endas see üles leida. Eks see tuleb igast inimesest erinevalt välja, tuleb leida oma väike ime.

Millega kostitad sel korral Tartu publikut?

Me tuleme sama kavaga, millegi eelmiselgi korral üles astusime. Mulle meeldis see mõte esitada meie lugusid vabamas jazzi võtmes. Tegemist on ju ikkagi jazzklubiga ja püüame käituda kohale vastavalt. Laseme meeled valla ja jätame midagi juhuse hooleks, loodetavasti üllatame iseendid ja üksteist.

 

Küsitles

Evelin Pissarenko, TJC

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala Nr 7.

Pin It on Pinterest