Ajaleht Jazzi Pala küsis tuntud Tartu jazzmuusikult Lembit Saarsalult, kuidas ta hindab jazzi arengut Tartus ja millist rolli mängib sealjuures IDeeJazz festival. Vastuse pani kirja Liis Ring.

Lembit Saarsalu: “Kõigepealt tahan öelda, et mul on just seda väga hea võrrelda, sest korraldasin ka ise viis aastat koos Merle Kollomiga jazzmuusika propageerimiseks ja arendamiseks Tartus festivali Rainbow Jazz. Seega on mul väga hea meel, et pärast väikest pausi on asi jällegi suurelt IDeejazz festivali näol käsile võetud ning traditsioon jätkub. Sealjuures on väga oluline mainida, et sel sügisel avas uksed Tartu Jazzklubi uus kodu (klubi-baar Jazz Ülikooli kohviku esimesel korrusel – toimetus), nüüd on linnas olemas koht, kus seesugune muusika saab kõlada. See on jazzmuusika arengu hoopis uuele tasemele viinud. Tartu Jazzklubi uue kodu avamisega seoses on võimaluse end näidata ja proovile panna saanud mitte ainult professionaalid, vaid ka noored, kelle arengu jaoks on äärmiselt oluline, et nad saaksid mängida väljaspool kooli ja pillitundi. Ka publikuks on vanade olijate kõrval järjest enam ka noored inimesed.“

Saarsalu naerab enda üle, kui meenutab, kuidas ta kunagi nooruses lugude teemasid mängida ei tahtnud, vaid kohe improviseerima hakkas. Nüüd aga, ise Elleri-koolis noori õpetades, meeldib talle korrata Joe Hendersoni sõnu: “Tahan õppida iga kirjutatud meloodiat mängima veel ilusamini, kui helilooja seda originaalis mõelnud on.”

Saarsalu-foto-Kalev-Ints

Lembit Saarsalu / foto Kalev Ints

Saarsalu jätkab: “Kui ise Rainbow jazzi festivali noortekonkurssi korraldasin, oli ka meie eesmärk noori muusikuid ühendada – praegu on nendest saanud juba Eestis ja ka välismaal tunnustatud artistid –  mäletan konkurssidelt nimesid Kadri Voorand, Erki Pärnoja ja Virgo Sillamaa. Osa konkursist oli alati ühe Eesti helilooja interpreteerimine, loo arranžeerimine. Aastate jooksul käisid läbi heliloojad Naissoo, Vain, Ojakäär, Oit, Kikerpuu. Pean vanade meistrite loominguga tutvumist õigeks, kuna põnev on jälgida, kuidas noored nende loominguga ümber käia oskavad. Palju on ju neid, kes ise muusikat kirjutavad ja teevad seda väga hästi, kuid oskus kellegi teise meloodiat töödelda näitab minu arvates tõelist interpretatsiooni taset.

Minu eeskujudeks olid Uno Naissoo ja Valter Ojakäär, kes elasid selle nimel, et jazzi noorte seas populariseerida. Soovitan Eesti muusikutel jätkata seda “meie oma Eesti” liini ajamist, et meil säiliks isikupära, see “miski”, mis meid ülejäänud Euroopast eristab.

IDeejazzi nimi mulle endale väga meeldib. Kui ise 2003-2008 festivali korraldasin, lähtusin rohkem traditsioonilisest jazzist, kuid täna mul on hea meel selle üle, et IDeejazz on võtnud käsile laiema stiilide spektri. Stiil polegi kunagi nii oluline olnud, tähtis on muusika kvaliteet ja tase. Kava valik oli sel aastal väga lai. Siin oli kõike  – mõtisklevaid duette (Jaak Sooäär-Tuule Kann), noori aktiivseid muusikuid (JaZZeppelin) ja suuremaid koosseise (Radar, Lapland jt).

Inimesed otsivad ikka kerge meelelahutuse asemel midagi hingele. Nad otsivad seda miskit. Midagi vaimset ja hingelist – see ongi jazz, nii nagu väljendab ka tuntud jazz-standardi “Body and Soul” pealkiri. Jazz sai ju alguse bluesist, millega inimesed andsid edasi oma sügavamaid tundeid. Jazz – see ongi hinge muusika.”

TJC

Kirja pani

Liis Ring

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala Nr 3.

Pin It on Pinterest