Käesoleval aastal tähistab loomingulist juubeli-purakat – poolsajandi pikkust tegevmuusikuteed! – kodumaise jazzmuusika vaimustavalt vitaalne vanameister, ilmselt rikkalikema rahvusvahelise kogemustepagasiga ja juba ammugi piirideülese mainega Eesti saksofonist, isikupärase käekirjaga improvisaator ja armastatud pedagoog – Lembit Saarsalu. Mitmekülgne muusik ja tõeline vanakooli härrasmees. Sõpradele-tuttavatele, kauemaaegsetele mängukaaslastele ja kaasteelistele-kolleegidele, aga arvatavasti suurele hulgale austajatelegi – lihtsalt „Sarsa“. Aastast 2008, mil talle omistati Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia džässmuusika kõrgetasemelise tutvustamise eest rahvusvahelisel areenil, on Saarsalu ametis H. Elleri nim. Tartu Muusikakooli rütmimuusika osakonnas saksofoni- ja ansambliõpetajana. Järeltulevate põlvede harimisega paralleelselt on ta jätkanud kontserttegevust kodu- ja ulgumaistel lavadel, salvestanud jazziklassikat ja folgiteemasid. Ning nüüd, loomingulise suurjuubeli tulles astub suurmeister meie ette värske kavaga „Teisel ringil“. Olulistest aastaringidest, mis käidud enne seda kevadet, ulatub siinne usutlus puudutama kaugeltki mitte kõiki, aga. Eks püüame kasutada aega ja ruumi, mis meile antud, nii hästi, kui oskame.

L.Saarsalu-8b> Kõneleme õige esmalt tänasest päevast – enne kui eilsesse ja üleeilsese, ja eelmisse aastasatta tagasi vaatame. Mis sulle praegu Eesti džässis rõõmu teeb?

Mulle kui muusikule – ja pedagoogile, kes ma juba seitsmendat aastat samuti olen – teeb eelkõige rõõmu see, et on olemas järelkasv. Väga head ja põnevad noored muusikud. Neist paljude käekäiku olen saanud jälgida algusest peale – kui me 2003. aastal Tartus startisime festivaliga Rainbow Jazz, siis oli programmis kohe ka noorte muusikute konkurss. Sestpeale tean ma näiteks kitarriste nagu Erkki Pärnoja ja Virgo Sillamaa, ja lauljatar Kadri Voorandi ja saksofonist Kristjan Mazurtchakki – need on paljude seast vaid mõned nimed, mis kõigepealt meenuvad. Ega andekaid noori tuleb igal aastal nii Tartust, Tallinnast kui Viljandist, tõelisi talente, kes on alles kahekümnendates aastates, on hulgem. Pianist Holger Marjamaa, kasvõi, ja bassimängija Heikko Remmel – muide, tema isa Taavo Remmel oli siis, kui ma ta 1986. aastal Praha festivalile kaasa võtsin, ise alles jumalast uus nägu Eesti džässis!
Uusi põlvkondi on peale kasvanud õige mitu, vähemalt kolm – sealtmaalt, kui mina kunagi alustasin. Saksofonistidegi järgi rehkendades – Raivo Tafenau ja Villu Veski on minust oma 15 aastat nooremad, nendest hiljem alustasid Raul Sööt ja Siim Aimla. Ja nõnda edasi.

 

> Meenutame nüüd, mis toimus 50 aasta eest. Aeg oli aprill, koht oli Tallinn ja –

See oli Tallinna džässifestivali kontsert, toimus see seal tuletõrjemajas,  Keskväljakul. Mina esinesin ansambliga Kevad, mille nimi tuli Tallinna Kaubamaja 4. korruse restorani järgi, kus me tollal tavaliselt mängisime. Õige noorukese saksofonisti ja klarnetistina ma sattusin sinna bändi. Ahto Veerme mängis kitarri, siis Harald Grünberg – Sveni isa – oli klaveril, Jüri Plisnik kontrabassil, Lembit Himma trummidel ja akordionil, ja Els Himma ka laulis siis… Aga ma mäletan küll rohkem intrumentaalpalu, nende seas oli kindlasti Eesti lugusid, Valgre „Õige valik“ ja Gennadi Podelski „Metsaneid“, näiteks. Mul on väga hästi meeles, et sel festivalil oli juba ka muusikuid Moskvast ja Leningradist, et asi liikus ikka rahvusvahelise festivali poole. Mis, nagu teame, kulmineerus kuulsa 1967. aasta festivaliga, Charles Lloydi kontserdiga – ja mis hirmus pahandus ja ärakeelaamised  kõik sellele järgnesid! Aga džinn oli pudelist väljas, mingi vabaduse vaim oli siiski lahti pääsenud. Mina 67. aasta festivalil ei esinenud, polnud ikka päris sellisel tasemel veel.

L.Saarsalu-1

> Kuidas sina, lihtne töökas maapoiss Roosna-Allikult üleüldse džässi juurde jõudsid?

Tänu ühele plaadile, õieti üheleainsale laulule, kõigepealt. Kuulsin seda vist neljanda-viienda klassi poisina kodus ühelt Riia vabriku plaadilt, aga alles pärast Tallinna Muusikakooli astumist (1963) sain millalgi teada, et see oli Ella Fitzgeraldi lauldud „Begin the Beguine“.

Siis paar aastat enne Tallinna minekut juhtusin raadiost kuulma ülekannet Estonia kontserdisaalist, kus Uno Naissoo ja Valter Ojakäär improviseerisid publiku ees – saalist öeldi järjest ette noodid ja selle teemaga nemad siis mängisid. Mina polnud sellist sõna varem kuulnud. „Improvisatsioon?! Misasi see veel on?!“.
Ja muusikakooli õpilasena oli muidugi äärmiselt oluline tutvumine Tiit Pauluse ja Raivo Tammikuga. Nemad mängisid džässi, ja Paulus oli väga hea muusik juba tollal.

 

> Lapsest peast mängisid sa akordioni ja hiljem klarnetit, ka muusikakoolis oli su esimeseks instrumendiks klarnet. Kuidaviisi sina ja saksofon kokku saite?

Saksofoni sai muusikakoolis õppida klarneti kõrvalt. Saksi kõla meeldis mulle kangesti, alti olin Järva-Jaanis puhkpilliorkestris mõne korra käes ka hoidnud, aga oma pilli hankimine läinuks liiga kalliks. Ma ei julgenud isale iitsatadagi, et tahaks klarneti kõrvale veel saksofoni ka – isegi Ida-Saksas valmistatud pill maksis tollal 500 rubla! Aga appi tuli juhus, mulle anti saks kasutada taidlusansamblist, mis tegutses Kunstsarve tehase juures, Tallinnas Tulika tänava kandis. Esimesed olulised eeskujud saksofonistidest olid Valter Ojakäär ja muidugi minu esimene suur armastus džässis, Stan Getz. Duke Ellingtoni saksofonistid? Aga muidugi. Paul Gonsalves – mäletan siiani, milliseid suurepäraseid soolosid ta mängis Ellingtoni orkestri kontserdil 1971. aastal Minskis, kus mul käia õnnestus. Ja Johnny Hodges, Harry Carney, Cootie Williams kahtlemata – kõik Ellingtoni mehed!

 

> Oled kõrgelthinnatud interpreet ja improvisaator, aga palju sa ise muusikat oled komponeerinud?

Arvan, et paarikümne ringis vast on neid meloodiaid… Peaksin eraldi vihiku neist kokku panema, tegelikult. Üles kirjutanud olen neid siiski vähe.  Improvisatsioonidest jääb muidugi aeg-ajalt midagi meelde, mida tahad hiljem uuesti kasutada, arendada. Nii need viisid sageli sünnivad. Ja oma teema on ikka oma teema, selle mängimine kontserdil annab sulle õige meeleolu, parema toonuse, sellise seisundi, mille pealt on hea edasi minna.

L.Saarsalu-10c

> Seda, millise määratu positiivse laengu andis sulle ja su duo-partnerile, pianist Leonid Vintskevitšile vaimustav vastuvõtt, mis sai teile osaks kohe esimesel korral, kui te osalesite 1989. aastal Lionel Hamptoni jazzfestivalil USA-s, oled sageli nimetanud oma elu üheks tähtsündmuseks. Ja tunnistanud, et see andis justkui tolle viimase veendumuse – „Nii, nüüd oleme päriselt profiliigas!“

Täpselt nii. Ma olin küll tolleks ajaks käinud mitmetel jazzfestivalidel üle kogu NSV Liidu ja Ida-Euroopas ka – Ungaris, Ida-Saksas, Bulgaarias. Aga sedavõrd soe vastuvõtt ja tunnustav vastukaja, ja et see kõik toimus meiega just džässi sünnimaal USA-s, ja veel sellise legendaarse muusiku nagu Lionel Hamptoni festivalil – Hamptoni vibrafonimängu olin ma ju noorena Ameerika Hääle džässisaadetest kuulanud – see avaldas tohutult muljet.
Muidugi, iga artisti jaoks ongi kõige olulisem, mis sünnib laval ja kuidas publik selle vastu võtab. Meie Leonidiga saime jämmida koos Hamptoniga  juba oma esimesel kontserdil – ja lausa nii hästi klappis, et keegi meist ei tahtnud kuidagi lavalt enam ära minna, mängisime kõvasti üle oma aja.

 

> Siinpool Suurt Vett olid sa pälvinud hulganisti kiidusõnu ja ametlikku tunnustust aastaid enne noid esimesi kirkaid Ameerika-elamusi. 80ndate teisel poolel, kui te koos Vintskevitšiga esinesite suurtes soliidsetes saalides „ühel kuuendikul planeedist“ ja andsite üle saja kontserdi aastas, hääletati sind korduvalt N. Liidu parimaks tenorsaksofonistiks. Eestis märgati sind muidugi veelgi varem – 70ndate lõpus sinust ja su ansambleist kirjutades pruukisid Valter Ojakäär ja Uno Naissoo väljendeid nagu „hoogne improvisatsiooniline mõttelend“, „rahvusvahelisel tasemel koosseis“ ja mõlemad märgivad ära „rahvuslikke intonatsioone“ su mängus. Kas sa alustasidki päris oma ansamblitega alles siis, kui olid juba kolmkümmend täis?

Tegelikult veidi varem. Seitsmekümne kuuendal toimus üritus „Rütmiralli“, kus mängisime kvintetiga, koos minuga olid Margus Kappel, Andrus Vaht, Toivo Unt ja Paul Mägi. Eraldi tahaks ära märkida Paul Mägit – väga hea viiuldaja-improvisaator! Selle koosseisuga tehtud asjad olid juba professionaalsed küll. Siis sai ka tasapisi hakatud salvestama Eesti Raadios. Ja veel – 70ndate keskel ma jätsin restoranis mängimise katki, mis oli üks oluline ja õige otsus. Järgmine tähtis valik sai tehtud 80ndate alguses – kuni tolle ajani arvasin, et jätkan nii džässi kui ka klassikalise repertuaari mängimist, aga siis otsustasin ikkagi džässi kasuks, lõplikult.

 

> Sealt, täpsemini aastast 1984, startis ka sinu ja Vintskevitši duo, mis tegutseb õieti tänase päevani. Üle kolme aastakümne olete koos esinenud – ja endiselt naudite seda! Millel teie lahutamatu liit püsib?

Oleme üksjagu erineva taustaga ja täiendame teineteist, algusest peale.  Mina tundsin traditsioonilist ja mainstream-jazzi ja svingimehi kõiki – Leonid oli esialgu kuulnud ehk paari standardit ainult. Aga temal oli pianistina kõva klassikaline kool ja ta oli esitanud ka kaasaegset muusikat. Ja põhiline, mis meile mõlemale meeldis, oli folkloor – eesti ja vene – sellest sündis meie dialoog. Ja et duo-formaat annab palju ruumi ja vabadust, siis saab lasta fantaasial lennata. „Targa rehealune“ on teema, mida oleme mänginud mitmel pool maailmas juba mitukümmend aastat, ja see võib meie käes kasvada laval veerandtunni pikkuseks.

 

> Oled sa selle 50 aastaga leidnud – kasvõi iseenda jaoks – selle retsepti, kuidas olla muusikuna mitte „kurjast vaimust vaevatud“, vaid ikka heast vaimust laetud ja inspireeritud?

Üks kõige keerulisemaid küsimusi üldse. Kuidas …? Näitlejat laval ja klassika-interpreeti aitab ehk tekst, olgu siis sõnaline või muusikaline tekst, natuke rohkem oma rolli sisse elamisel ja selle õige seisundi saavutamisel. Võib-olla. Vahel mõni õige lugu aitab – õigel hetkel. Ega see, mis meid elus ümbritseb, tükib ühel või teisel moel lavale kaasa tulema paratamatult. Kõva pingutust, keskendumist on teinekord vaja, et see kõik segama ei hakkaks. Vahel ma noorte juures näen ja imestan, kuidas loodetakse, et küll lavale minnes saab kõik korda – lambist, iseenesest, kuidagi ikka. Ja mingist „keemiast“ käib jutt. Mind teeb see alati valvsaks, aga ka nõutuks – kui midagi välja ei tulnud, siis öeldakse, „ahh, ei olnd seekord seda head keemiat!“, ja kogu lugu. Aga ei ole asi nii lihtne. Arvestada tuleb kõigega ja igatpidi, alates esinemiskohast ja teistest muusikutest ja publikust ja – ometi võib ka siis miski viltu vedada.

 

> Kes sinuga koos su uues kavas „Teisel ringil“ kaasa teevad?

Holger Marjamaa – klaver, Heikko Remmel – bass, Eno Kollom – trummid. Kõik noored mehed, aga mängivad koos minuga heal meelel ka poolsajandi taguseid teemasid, muuhulgas.

 

> Tervist ja jõudu ja inspiratsiooni! Ja et juubeleid ikka veel tuleks!

 

Küsimusi küsis ja vastused pani kirja

Tiit Kusnets

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 28.

Pin It on Pinterest