27. märtsil möödub 68 aastat legendaarse eesti jazzmuusiku Helmut Aniko sünnist. Kontserdisari Rajamuusika pöördub austusega lahkunud maestro elutee ja loomingu poole ning tähistab muusiku sünniaastapäeva 27. märstil Tartu Jazzklubis. Õhtu jooksul kõlavad Helmut Aniko lemmikpalad temale lähedaste muusikute esituses, kuulame sõprade meenutusi ning ka legendi originaalloomingut Tartu noorte muusikute esituses. Lavale astuvad: Rahel Talts, Ann-Liis Aniko, Leonora Palu, Toivo Unt, Aivar Vassiljev, Keio Vutt, Ain Agan, Marek Talts ja ERMO noored muusikud. Õhtut juhivad Rahel Talts ja Aap-Eerik Lai.

HelmutAniko-1974-LiepajaJazzfestivalil

Jazzi Pala veergudel meenutavad Helmut Anikot tema kolleegid ja sõbrad Tiit Paulus, Ain Agan ja Mart Soo.

Tiit Paulus:

„Turg on inimkonna ajaloos ikka ja alati olnud kultuuride ristumiskohaks ja sellepärast otsustasime ka meie Helmutiga ilmale tulla Tallinnas keskturu kandis. Peale meie elas turu ümbruses veel teisigi pillimehi ja me kõik kuulusime esimesse sõjajärgsesse muusikute põlvkonda. Pianist Raivo Tammik, vennad Samohvalovid – Nikolai oli suurepärane laulja (a la Frank Sinatra) ja Aleksander pianist, hiljem Tammiku trios väga hea kontrabassimängija. Niisiis oli Tallinna keskturg tol ajal vägagi musikaalne, hiljem 90-ndatel muutus kriminaalseks.

Helmut oli sündinud jazzmuusik ja looja oli andnud talle rohkem, kui ta ehk vastu võtta jaksaski. Loomuliku musikaalsusega mängis ta saksofoni, flööti, vibrafoni ja arranžeeris bigbändile.

Helmutil oli omapärane huumorimeel. Ükskord tulid nad (koos oma vanema vennaga, kes oli muuseas hea trompetimängija) Viru väljaku peatusest trammi kolmemeetrise prussiga, tekitades seal kohutavat segadust. Järgmises peatuses trügisid nad jällegi selle prussiga maha… Igatahes tõsine punk-nali juba siis, kui tänastel kuulsatel punkaritel ja metallistidel olid alles lutid suus…

Helmut valdas suurepäraselt 30-ndate aastate humoorika saksofoni („tallesaba“ vibraato) mängustiili, seda võis kuulda ka mõnedes ansambel Apelsin lugudes.

Olime koos Helmutiga Viru varietee bändis. 90-ndatel tunti meie kui “tulnukad raudse eesriide tagant” vastu huvi Soomes. Käisime Helmutiga kahekesi mängimas hotelli Presidentti kasiinos. Elasime ühes hotellitoas ja ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem või hiljem kuulnud nii võimsat norskajat, kui oli Helmut. Bändiga, kus olid veel Toivo Unt ja Silvi Vrait, käisime korduvalt

esinemas Kuopio kandis.

Tahtsin Helmuti humoorika altsaksi jäädvustada CD-le Tiit Paulus / Muinaslugu muusikas ja fonogramm Raimond Valgre palaga „On kevad tulnud taas“ oli Helmutit ootamas raadiomaja stuudios, kuid kahjuks jäigi see Helmutit ootama… Õnneks on videolindil alles veel mõned esinemised ETV-s ja Youtube’i vahendusel võib üht-teist ka leida.”

Ain Agan:

„Kolm kohtumist.

See oli 1982. aastal, kui Helmut kutsus mind endaga esmakordselt mängima. Tallinnas, Viru ja Vene tänava nurgal oli kohvik ”Gnoom”, kus siis lubati kord nädalas jazzmuusikutel esineda.

Kui Raivo Dikson 1983. aasta ansambel ”Laine” uuesti kokku kutsus, korraldati konkurss, et saada saateansamblisse uued muusikud. Konkurss toimus Estonia kontserdisaali laval ja Helmut oli žüriis. Dikson kutsus Helmuti ”Laine” instrumentaalansambli juhiks ja saksofonimängijaks. Meeles on reis, kui olime ”Lainega” üla kuu aja Bakuus ühes varietees, kus peale meie varietee programmi Helmutiga ka tantsuansamblis koos mängisime.

1995. aastal hakkasin oma esimest albumit ette valmistama. Kaasasin sinna erinevaid muusikuid, kellega olin koostööd teinud. Helmut oli rõõmuga valmis kaasa tegema ja mängis plaadil vibrafoni.”

Mart Soo:

„Tutvusin Helmutiga isiklikult 1994. aasta juunis, kui olime kutsutud koos mängima Vladimir Tarasov Baltic Art Orchestraga Salzau ja Münsteri festivalidele (Eestist olid veel kaasatud Tõnu Naissoo ja Eduard Akulin). Teadsin teda muidugi ka varem, kuid me ei olnud isiklikult tuttavad.

Eestisse tagasi jõudes tegi ta ettepaneku koos standardeid mängida. Mis sai mul selle vastu olla – mängida koos sellise Meistriga. Eks see üks kool minu jaoks oli, ta ju teadis praktiliselt kogu jazziklassikat peast, mina praktiliselt mitte midagi. Alguses olid mõned duo mängud, kuid õige pea hakkasime esinema triona – meiega liitus laulja Margot Kiis. See koostöö viis 1996. aasta suvel CD “In a Sentimental Mood” salvestamiseni. Trio tegutses 1997. aastani, kuini Margot Islandile elama kolis. Helmut kolis omakorda 1999. aasta paiku elama Soome, olles Eesti eluolust üsna pettunud.

Üheksakümnendate keskpaigas kureeris Helmut Viru tänaval Roosa Klaveri jazzbaari esinemisi. Ta oli tulihingeline jazzifanaatik – tema unistus oli, et Tallinnas oleks üks stiilipuhas jazziklubi. Tol ajal – ühekskümnendate lõpus – oli see siiski utoopiline üritus. Eks neid kohti ikka tekkis aeg ajalt, kus mängida ja mingi aja pärast nad kadusid… ja tekkisid uuesti.

Helmuti mängu kuulates on siiamaani minu jaoks mõistatus, kuidas ta nii kergelt läbi keerukate järgnevuste, säilitades laitmatu meloodilise joonise, improviseeris – meistriklass, pole midagi öelda. Olles eeskätt tuntud tenorsaksofonistina, mängis ta ju veel ka vibrafoni, baritonsaksofoni, altsaksofoni ja flööti, tegi seadeid ansamblitele ja bigbändidele – tõeline multitalent.

Olen temaga koos jämminud, kui ta mängis trumme, ja mul on siiamaani meeles see tunne -kohutavalt naljakas – mängida oma hea sõbraga koos, keda tead elu aeg saksofonistina – ja järsku selgub, et ta mängib vabalt põhigruuve, täpselt seda mida vaja, et asi toimiks ja sul on kindel seljatagune. Ta ei ajanud kunagi taga efekti, olles oma väljendustes ja muusikas alati elegantne ja väljapeetud.

2003. aasta suvel oli meil plaanitud esinemine Soomes. Jälle triona Helmut, Margot ja mina. Margot oli juba varem Soomes ja neil oli Helmutiga eelmisel õhtul koos üks esinemine. Järgmisel päeval pidanuks olema trio kontsert.

Olin juba Helsingi-Oulu rongis, kui helises telefon ja Margot teatas, et Helmut on surnud. Sõitsin ikkagi kohale ja olin šokis.

Hüvastijätt.

Selline oli meie viimane  kohtumine…

Kahju, mitte kunagi varem ei olnud ma sellele olemuslikult nii lähedal, mida ta mulle õpetas.”

 

Pikemaid meenutusi ja muusikat saab kuulda juba 27. märtsil kell 21 Tartu Jazzklubis. Rajamuusika – hea muusika ja põnevad jutud, mida iga päev ei kuule!

 

JP

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr. 26.

Pin It on Pinterest