Kadri Voorand on meie jazzimaastikul vaieldamatult üks eredamaid artiste, kelle lavaline kohaolu, improvisatsioonilisus ja vokaalne võimekus muudavad iga tema esinemise kordumatuks sündmuseks. Millise pilguga Kadri oma senisele loometeekonnale vaatab, kuidas saavad tema jaoks kokku näitlejameisterlikkus ja ehedusepüüdlus ning mida uut on oodata tema uuelt aprillis ilmuvalt plaadilt, selle kohta uuris lähemalt Juhan Hellerma.

Jazzmuusika kontserdilt saadud elamuse esmaseks mõõdupuuks on minu kogemuse põhjal see, milline energia laval saavutatakse, milline on selle intensiivsus ja sügavus, tihedus ja avarus, rütmilisus ja mängulisus. Mis on Teie kui artisti jaoks esmane, mida lavale minnes alati meeles pidada, see, mille osas allahindlust teha ei saa?

Minu jaoks on kõige tähtsam anda muusikat edasi läbi enda isikliku energia, avades end dialoogile nii teiste muusikutega laval kui ka publikuga. Eranditult igal kontserdil, sõltumata kohast, publiku suurusest või enda tervislikust või emotsionaalsest seisundist, tuleb anda endast parim.

 

Ühe tuntud tõdemuse järgi on kunstiline sooritus seotud ehedusepüüdluse ja aususega – mida enam suudab artist olla kohal siin ja praegu, mida rohkem ta iseennast ja oma hinge avab, seda võimsam saab olla tulemus. Teiselt poolt tundub, et artist on alati ka näitleja, kes etendab endale võetud rolli. Kas tajute nende kahe pooluse vahel vastuolu, kui ei, siis kuidas nad kokku kuuluvad?

Ka mina etendan laval erinevaid rolle. Mitte alati pole minu muusika peakangelane samastatav sellega, kes ma olen päris maailmas. See aga ei tähenda, et muusika esitamise ajal ma päriselt selleks tegelaseks ei kehastuks. Ma mitte ei teeskle kedagi teist, vaid reageerin rollile iseenda emotsioonidega. Vahel on need rollid raskemad, vahel jällegi äärmiselt õhku-tõstvad ja ilusad. Saan kujutleda ennast kohtadesse ja tunnetesse, mida reaalsus mulle võibolla pakkuda ei saa.

 

Kujutlusvõime ja fantaasia on märksõnad, mis jazzmuusikat laiemalt, aga iseäranis just Teie loomingut iseloomustavad. Üks teine märksõna, nimelt poeetilisus, vähemalt esmajärjekorras jazziga ei seostu. Kas jazzil on Teie jaoks ka poeetiline mõõde? Milles see seisneb?

Poeesia on avatud reaktsioonile nii nagu muusikagi. Selles on ruumi tõlgendustele. Improvisatsioonilises muusikas me tõlgendame, arendame ühte mõtet, käies seega algse materjaliga tavalisest põhjalikumalt ja hoolikamalt ringi.

KadriVoorand-byKaupoKikkas

Foto: Kaupo Kikkas

Hoolimata noorest east olete nii Eestis kui välismaal saavutanud laialdase tuntuse, võiks vist öelda, et Kadri Voorandist on saanud omamoodi kaubamärk. Millises punktis Te ise näete end oma loometeel olevat? Kas on pigem nii, et teemant on nüüdseks kätte saadud, ära lihvitud ning jääb üle teda veel natuke rohkem läikima lüüa või domineerib pigem alguses olemise tunne – tunne, et kogu aeg tuleb justkui otsast peale alustada?

Tunnen ikka, et olen alles alguses. Aegajalt rõõmustab mind lihtsalt see asjaolu, et kogetu aitab seda “algust” efektiivsemalt ja paremini ära kasutada. Oma tuntust ma ei taju. Selle kohta ei oska ma seetõttu ka miskit suurt ütelda. Oleks ääretult kurb, kui selguks, et kõik, mis sellest teemantist lihvida andis, on käes. Loodan, et suudan terve elu ikka avastada uut ja kasvada paremaks.

 

Aprillis ilmub Teil uus plaat. Millist Kadri Voorandit me sealt kuuleme, kas on loota, et temas avaneb ka mõni uus, seni tundmatu tahk?

Usun, et Kadri Voorand on pidevas muutumises. Ma ise tahaks uskuda, et keegi pole kuulnud minu muusika esituses kahte väga sarnast kontserti. Igal trio (Kadri Voorand Trio, toim.) kontserdil sünnib tavaliselt kohapeal mõni täiesti uus lugu.
Võibolla on siiski tekkinud mõned uued suunad. Kõige suurem muutus on see, et mängin nüüd ise klaverit. Ma ei väida, et ma õppisin nüüd klaveri ära. See poleks kunagi võimalik. Aga tunnen, et pidin oma vana hea sõbraga taas koos tööle hakkama.
Kui liitsime stuudios triole trummid, avastasime, et nii Taavo Remmel, Virgo Sillamaa kui Ahto Abner koos Kadri Voorandiga võivad reisida muusikaliselt nii raju rocki, disco popi kui klassikalise muusika radadele. Eriti tundsime elevust disco sees. No kujutage Taavo Remmelit säärases rollis. Meie kamba puhul on avatus mis iganes suunale väga tähtis. Ükski piir ei või takistada meie siirast reaktsiooni ja rõõmu. See viimane on meile samuti ääretult oluline.
On lugusid, mis kõlavad nii nagu planeeritud. Kuid me naudime mängu, mis on avatud uutele ja võibolla vahest ootamatutele suundadele.
Kindlasti ei pelga me ülemäära mažoorseid kõlasid. Kuid kui tahame nutta, siis seda ka teeme. Oleme nii nagu oleme.
Plaadil kuuleb meie muusika sees taas ääretult ilusaid Eesti luuletajate tekste.

 

Juhan Hellerma

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 35.

Pin It on Pinterest