Mississippi osariigis Jacksonis sündinud Cassandra Wilson polnud imelaps. Jazzmuusikust isa ja muusikalembene ema juhtisid Cassandra varakult muusikaõpingute juurde. Teismelisena vahetas ta klarneti kitarri vastu ja ülikooliõpingute ajal esines klubides folkmuusikuna. Samal ajal tekkis ka huvi jazzi vastu.

Oma esimes plaadistuse „Tropical breeze“ tegi ta 1980. aastal kodulinna ansambliga Jasmine, mis mängis brasiilia pop-jazzi. Juba sellel, alles 2002. aastal „üles leitud“ ja välja antud plaadil, on tajuda unikaalse tämbriga hääle jõudu ja võlu. 1980ndate algul siirdus Cassandra Wilson New York’i, kus lihvis oma improvisatsiooni oskust, eeskujudeks Betty Carter ja Abbey Lincoln. Kohtunud saksofonist Steve Colemaniga, sai temast koos Colemani, Greg Osby ja Geri Alleniga üks funki, souli, rocki ja jazzi ühendava eksperimentaalse muusikalise koosluse M-Base asutajaliikmetest. Avangard free-funk ansambel jättis vähe ruumi vokalistile, kuid andis võimaluse lihvida tekstita improvisatsiooni. Steve Colemaniga on seotud ka kõik Cassandra Wilsoni sooloplaadid saksa firmas JMT, kokku kaheksa plaati aastaist 1986-1992. Samal ajal tegi ta koostööd ka Henry Thredgilli avangard-trioga New Air, kus tema improviseerimisvõimekus täielikult avanes. Jazziringkonnad olid võimekat lauljat tähele pannud. Peale Blue Note’i firmasse siirdumist ja plaadi „Blue light ’til dawn“ ilmumist 1993. aastal saabus ka erakordne publikumenu.

Järgmine, 1995. aastal ilmunud plaat „New moon daughter“, võitis Grammy. Üheks põhjuseks kindlasti repertuaari täiendamine põnevalt arranžeeritud pop- ja rokklugudele Joni Mitchelli, U2, Van Morrisoni, The Monkees ja Neil Youngi loomingust. Teiseks ja ilmselt olulisemaks muutuseks oli Cassandra Wilsoni pöördumine juurte juurde. Ise on laulja selgitanud: „Me kuuleme liiga palju blues-rocki või jazz-bluesi, kuid kuulata tuleks Robert Johnsonit ja Charley Pattonit. Mina olen püüdnud mõista, mis teeb bluesi unikaalseks. Seda püüangi edasi anda“.

Foto: Mark Seliger

Foto: Mark Seliger

Just erakordne bluesitunnetus ja muidugi ainulaadne, sugestiivne „suitsune“ tšellotämbriga kontraalt ning hiilgav improviseerimisoskus on Cassandra Wilsoni edu alus. Kriitikud ajakirjast Down Beat on valinud Cassandra Wilsoni 1996-2013 parimaks naisvokalistiks (ainult 2007 pälvis selle au Dianne Reeves). Kuigi viimased kaks aastat on selle tiitli võitnud tõeline jazzi „imelaps“, nooruke Cécile McLorin Salvant, pole Cassandra Wilson kindlasti oma viimast sõna veel öelnud.

Tänavu ilmunud Billie Holiday sajandale sünniaastapäevale pühendatud Holiday loomingu interpretatsioonidega plaati „Coming Forth by Day“ on kriitikud nimetanud laulja loomingu parimaks. Nagu varasemate jazzistandardite ja pop-rokklugude puhul, ei imiteeri Wilson ka oma suure eeskuju Billie Holiday stiili või laulmismaneeri, vaid teeb igast palast suure pieteeditundega oma huvitava interpreteeringu.

Cassandra Wilson annab palju kontserte. Olles laval vahetu ja särav, annab ta muusikutele piisavalt ruumi soleerimiseks, ei flirdi publikuga, ei püüa neile meeldida – on lihtsalt Cassandra Wilson. Teda on arvatud ka suurimaks elavatest jazzlauljatest ja võib kindlalt öelda, et ta on end juba laulnud maailma kõigi aegade jazzlaulu tippude hulka.
4. detsembril on Cassandra Wilsoni 60. sünnipäev.

 

Avo Kartul / TÜ raamatukogu fonoteek

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 32.

Pin It on Pinterest