Neljapäeval, 21. märtsil astusid Tartu Jazzklubi lavalaudadele värsketest ideedest pakatavad rütmimuusika tudengid kodumaalt, Rootsist ja Soomest – Tudengijazz 2013 oli jõudnud Tartusse. Viis absoluutselt omanäolist koosseisu pakkusid publikule vaheldusrikast helipilti põhjamaiselt kargest joigamisest ehedalt suitsuse svingini.

 

Esimesena astus lavale ansambel Bister Hund På Röd Bakgrund, eestikeeli „koer punasel taustal“, Göteborgi Muusikaakadeemiast. Viiest noormehest koosnev kollektiiv kostitas publikut tasakaaluka, justkui Golfi hoovusest mõjutatud sombuse helikeelega. Kui nende muusika peaks mõnd multifilmi illustreerima, siis vahest sobiks süžeesse kõige paremini aeglaselt ja raskelt sammuv Rootsi elevant, kelle peakohal tiirlemas harilik Stockholmi varblane. Daniel Edvardsson kitarril rikastas meeleolu sügavalt keerukate soolode ning modaalselt asendatud harmoonialiiniga. Saksofonistid Orfeas Wärdig ja Daniel Nordén leidsid tasakaalu nii kindlate teemapartiide esitamisel kui vabas improvisatsioonis. Vaid kaks nädalat koos tegutsenud koosseisu jaoks on muusika esitamisel olulisim improvisatsioonilisus ning laval tekkivate uudsete ideedega kaasa minemine.

Järgnevalt vallutasid lava helikõlad, mille leidmiseks peab Göteborgist hetkeks üle Skaggerraki ja Põhjamere hüppama. Nimelt meie oma Elleri kooli muusikutest koosnev kollektiiv No Quartet, eesotsas hõbehäälse lauljatari Kaisa Lillepuuga, esitasid Led Zeppelini ja ansambli The Beatles loomingut. Tulised kitarrisoolod virtuoosse Paul Neitsovi esituses jõudsid publiku südameisse. Led Zeppelini pala „Whole Lotta Love“ kõige abstraktsema ning atonaalsema soolo ajal otsustasid kaks noort mu kõrval teineteist lihtsalt palavalt kallistada. Trummimees Vladislav Kereketkini ja bassist Jorven Viiliku enesekindlale rock-groove’ile lisas harmoonilist erksust omapärase kõlaga akordionipartii Maimu Jõgeda esituses. Grupi muusikalembust iseloomustab vahest kõige paremini kitarrist Neitsovi lausung:“Oleks tahtnud pikemalt mängida, alles viimaste lugude ajal sain sooja sisse.“

Vahepeal põrkasin aga kokku kultuuriajakirjaniku ja muusikasõbra Raimu Hansoniga, kes oli, mantel seljas, juba minema lippamas. Küsimusele, kuis meeldis, vastas Hanson, et noored on äärmiset kaasahaaravad, kuid kahjuks ootavat teda juba uued kohustused. Äkitselt kostus lavalt hele rootsikeelne piiksatus, Hanson muutus ärevaks, pöördus ümber ja ütles:“Tegelikult on nad ju kohe-kohe alustamas, ühe loo jaoks leian vast aega veel küll,“ ning kiirustas tagasi publiku sekka. Õhustik oli täis positiivsust ning ootusärevust.

Julgen öelda, et õhtu naelaks kujuneski kolmanda, vaid kaks nädalat koos musitseerinud Göteborgi grupi Bofink (tõlkes metsvint) etteaste. Jenny Gustafssoni ja Stina Koistineni vulisevalt paeluv häälekasutus allutas publiku jäägitult esituse lummusesse. Superlahtise käega trummar Johan Hjalmarsson ning esimesest koosseisut tuttav kontrabassimängija Elias Hällqvist suhestusid hapralt karge vokaaliga professionaalselt, säilitades harmoonia õhulisuse. Õhtu maitsekaima soolo mängis minu arvates klahvpillimängija Per Walfridsson, kes suutis õrnakõlalise loo oma hästi õnnestunud soologa veelgi sisukamaks ja intrigeerivamaks muuta.

Tudengijazz

Foto: Kalev Ints

Helsingi Sibeliuse Akadeemia ansambli 3+1 jaoks on lauljatar Kadi Vija arvates helide maailmas oluline jääda vabaks kõikvõimalikest tehnilistest kammitsatest. „Teeme muusikat enda jaoks ega soovinud, et koosseisus oleks harmooniapill. See annab rohkem ruumi ja vabadust teineteist märgata,“ ütles Vija. Nende muusika kõnetas kui ehe Põhja-Ameerika kergelt laisk ja viskine sving. Sume astumine, mida tüüris heledapäise kontrabassimängija Kaisa Mäensivu jalutav bassiliin, mõjus lihtsalt ja löövalt.

Õhtu lõpetas Viljandi Kultuuriakadeemia koosseis The 251’s. Sisenesime traditsioonilisse jazzimaailma, kus julgelt altereeritud ning vaheldusrikkad harmooniajärgnevused kujundasid sobiva aluse pikkadele soolodele. Ei saa märkimata jätta, et nii autentse välimusega jazzkitarristi nagu Kalev Karlson ei ole Tartu Jazzklubis ammu nähtud. P-90 helipeaga Gibson viiekümnendaist ning traksidega viigipüksid iseloomustavad ansambli hingamist minu arvates üpris hästi. Esitati nii kuldsete jazz-standardite seadeid kui uuendusmeelsemat bebopi.

Nagu jazzüritustele tavaks, lõppes ka Tudengijazz ühismänguga. Trompetist Allan Järve enesekindel hõige „Donna Lee!“ tähistaski jam sessioni algust, mis meelitas silmapilkselt lavale kitarrist Paul Neitsovi ning hiljem teisedki publiku seas olnud muusikasõbrad. Festival õnnestus minu meelest sajaprotsendiliselt ning usun, et muusikat jagus igale maitsele. Loodan, et nii mõnigi palava vastuvõtu pälvinud värske kollektiiv leiab lähitulevikus tee tagasi Tartusse.

Kristofer Soop, TJC

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala Nr 8.

Pin It on Pinterest