Estonian Voices

Narva Jazz Club, 10. 12. 2014

 

„– on nii ja teisiti kõik, mis siin on –“

Kui jätsulehe rändkirjatsura koos bloknoodi ja pliiatsiga jõulutuledes  ülikoolimajja jõuab, on Estonian Voicese kontsert Tartus juba lõppenud. Tund-paar-poolteist varem.

Ülikoolimaja on vait. Nagu sukk.

Või nagu jõulusokk(*).

Linnal on vihmaudu üll, uulitsail vesine laik. Tuulel märg maik. Lumest pole lõhnagi ja. Jõul on käega katsuda.

„Talvemuinasjutt majjääääss!“, mõmiseb kirjatsura endamisi ja. Mõtleb. Et kuhu saab muusika siis, kui ta lõpeb? Vahepeal vait on, vakatab? Kui teda parajasti kuulda ei ole? Kuhu ta läheb? Kus ta on?

„– sa jäta kõik ja astu järele –“

Täpselt kolm ööd-päeva hiljem, detsembrikuu kümnenda õhtul võtavad Eesti Hääled kõik kuuekesi end armasasti ritta TÜ Narva kolledži fuajees. Kohe  kuuse kõrvale. Otse jõulupuu paremale käele, see tähendab. Publiku poolt vaadates, vasakult alates: Maria Väli (I sopran), Kadri Voorand (alt), Mirjam Dede (II sopran), Mikk Dede (tenor), Arno Tamm (bariton), Aare Külama (bass).

See on E-Häälte seitsmes kontsert nende tihedal, üle-eestilisel, meeleolukal, menukal talvetuuril. Mis on ühtpidi ansambli debüütalbumi „Ole hea“ esitlus-ürrar. Ja teistpidi, arvatagi, jõudumööda ka jõulutuur. Uudseplaadi neljateistkümnest palast, mis valdavalt Kadri Voorandi särtsakates seadetes  kurseerivad enesekindlalt jätsu ja popi ja folgi-tõlgenduste vahet, lauldakse selgi õhtul ette peaaegu kõik. Sekka puistatakse hoolsa käega väike valik haljaid kalendrilaule. Näituseks kodune-õdusakene „Siis, kui minu vanaema“ (Tungal/ Eespere). Aga mõnigi rahvusvaheline menuk kah. Nagu  too igiliigutav lugu punase ninaga Rudolfist, kes töötab põhjapõdrana – Santa saani ees. Ja „Aisakell“ heliseb samuti, kahes keeles vaheldumisi, eesti ja  inglise.

Tooni aga annab tollegipoolest debüütalbumi materjal.

„– teelehkmeid veelgi tuhat üle jääb –“

Niisiis.

A cappella.

Kuus häält ja kuus mikrofoni. Ja kõik. Instrumentaalsaateta lauluansamblil on käed-jalad – ja kui piinlikult täpne olla, suud-silmad samuti – alati tihedalt tööd täis. Peab olema iseendile rütmigrupp ja soolopill, puhkpillirühm ja trummipartii, ja juht- ja saatehääled niikuinii. Rääkimata juba lustakatest lisaametitest, kui tuleb – nagu Arno Tamme kirjutatud afro-popilikus „N’anga nalas“, aga paaris palas mujalgi – kehastuda ka vihmametsaks, tuulemühaks ja merekohinaks. Või milleks-kelleks kõigeks veel.

 

Y52A0258-EstonianVoices

Foto: Anna Markova

Nad saavad sellega suurepäraselt hakkama. Nii plaadi peal kui kontserdil. Ometigi ei ole sugugi kõik asjad kontserdil „täpselt nii nagu plaadil“. Ja ei saagi olla. Ega peagi olema. Laval on improvisatsiooniks enamasti rohkem voli, saab söakalt võtta vähe suuremaid – või vähemalt teistsuguseid –  vabadusi. Nagu teeb seda Kadri Voorand „Kõik, mis sa teed, tee praegu“ lõpupooles, haugates sealt isukalt priske tüki söakaks scat-sooloks. Või  ansambel tervenisti, korraldades hullult haarava häältepaabeli, et mitte öelda mõõduka vokaalse keeristormi kava viimastel minutitel (umbkaudu seal kohas, kus Rudolf on just saani ette saanud).

Kuue hääle täpsesse tasakaalu ja õigesse pingesse timmimine reaalses lavaajas ja –ruumis on muidugi keeruline kunst. Estonian Voices seda valdab. Veenvalt, võluvalt. Vahest vaid paaril puhul, mõnel valjemal hetkel kipuvad kõrged naishääled paitama kuulaja kõrvu pisut intensiivsemalt kui tingimata tarvis oleks, aga – ega Narva kolledži külalislahke fuajee ei ole mitmehäälse vokaalmuusika esitamiseks ka sugugi kerge koht. Oma akustika poolest.

Aga siis –

„– d’ng! -d’ng! -d’ng! -d’ng! — d’ng! -d’ng! -d’ng! -d’ng! — d’ng! -d’ng! -d’ng!-d’ng! – d’ng! -d’ng! -d’ng! -d’ng!! –“

Aaaaah! „… jahtund südame“ jätavad nad kõige lõpuks?! Või mis lõpuks – lausa lisalooks.

… ∞

… ∞ …

Kolmeks-pooleks minutiks jääb maailm lihtsalt seisma.

Jalad kerkivad maast lahti. Kõrv hõõgub hellalt. Silm seletab uduselt.

Või – mis mul maailmast, tegelikult pole mul õrnemat aimugi, mis seal „maailmas“ toimub. Siinsamas klaasseinte taga võiks praegu sadada taevast tiibklavereid, rehepeksumasinaid ja auruvedureid – vaevalt ma seda ülepea märkaks. Minu, aga päris kindlasti paljude teistegi siin-ja-praegus on vaevalt kohta millelgi muule kui neile kuuele, pea kirjeldamatu graatsiaga ümber üks- ja läbi teineteise põimuvale häälele. Virgo Sillama ja Kadri Voorandi muusikale, Ernst Enno sõnadele.

Sedavõrd lummavalt on Enno poeesiat helidesse seatud haruharva.

„– ja tuhat leeki võta teele kaasa –“

Ning äkki ma tean. Ehk – mäletan jälle. Täiesti selgelt. Mis sünnib muusikaga pärast seda, kui ta otsa saanud on.

Ta elab edasi kuulajais.

„– ja jahtund süda jäta ilmale.“

 

(*Sokk, soki, sokki, yo! Mitte „sokk, soku, sokku“, haa)

 

Tiit Kusnets / Klassikaraadio

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 24.

Pin It on Pinterest