18. aprillil alustas Jazzkaar Tartus ning üles astus vähem kui aasta koos tegutsenud ansambel Heliotroop. Kõlas bassist Mingo Rajandi ning pianist Kirke Karja looming, mida rikastas Kadri Voorand oma ekspressiivse laulu- ning näitlejameisterlikkusega, Meelis Vind klarnetil, Madis Meister kitarril, ning Eno Kollom trummidel. Esitati Eesti poeetide mõtteid helis, sõnas ja teos.

Palaga „Urbanismi apoteoos“ (linna ülistamine) andsid artistid publikule märku, et laval ei treita pelgalt muusikat, üks lugu teise järel, vaid tegeletakse kultuuriga kõige laiemas tähenduses. Igavikulise kaja ning linnaelu peegeldava helimoega väljendati urbaanset anonüümsust ning sellega kaasnevat üksindust. Aeglaselt kasvav kitarrisoolo Madis Meisteri esituses ning Kadri Voorandi retooriliselt laulev mõtisklus teineteise märkamisest jõudsid minu meelest kuulajate kõrvust otse kevadistesse südametesse. Loo lõpus lausutud tees „monos ei ole harmooniat“ võttis lühidalt kokku kollektiivi sotsiaalse sõnumi, pälvides publiku keevalise aplausi.

000999-bw

Foto Kalev Ints

Kadri Voorand ei ole pelgalt laulja, vaid tõeline aktriss – superteatraalne lavarebane, kes ei jäta kunagi külmaks. Näiteks Mingo Rajandi kirjutatud palas „Ennemuistse jahipüssi kuul“ alias „püss“, kehastus esiklaulja äärmiselt veenvalt püssikuuliks. Professionaalne häälekasutus ning üllatustest tulvil laulumaneer on artistile sama omased kui kevadlinnule. Mind on alati lummanud Voorandi rütmiline väljenduslaad. Ka seekord pakkus lauljatar publikule huvitavaid sünkopeeritud fraase, mis inspireerisid eelkõige löökpillimängijat Eno Kollomit konstrueerima keerukaid ning kaasahaaravaid breike.

Vahelduvad taktimõõdud ning uuendusmeelne ja eksperimenteeriv helikeel annab meie tuntud kirjameeste Juhan Viidingu, Hasso Krulli, Tõnu Õnnepalu ning Kristjan Üksküla tekstidele müstiliselt ruumilise mõõtme, manades kuulajate ette tõelise kujutelma ideemaailmadest. Sõna tegutseb heliruumis, kus heli ja sõna rollid on justkui vahetunud. Väga hästi ilmestasid Kirke Karja klaveril lausutud improvisatsioonimõtted kõlanud muusika mitmetasandilist hingamist, kus üks heli ütles rohkem kui tuhat sõna.

000982-bw

Foto Kalev Ints

Tahes-tahtmata tekitas Heliotroopi etteaste küsimuse, kust jooksevad helimaailma piirid ning kas neid on üldse mõtet otsida. Oleks primitiivne arvata, et muusika koosneb vaid õigesti järjestatud häälkõrgustest ning -kobaratest. Vahest on kõige olulisem holistiline kogemus, mis edastatud kõikvõimalike kultuurimeediumide abil. Öelda, et septakordid, keerukad rütmifiguurid ning sügavmõtteline improvisatsioon on jazz, luuletekstid poeesia, ekspressiivne eneseväljendus teatrikunst, on vahest ebavajalik ning liialt klassifitseeriv. Ehk on säärane erinevatest karakteritest koosnev meedium hoopis eklektiline Heliotroop, mida me kultuuriloos veel ei tunne, kuid võiksime. Võiksime, sest kammitsaist priil kultuuril on palju ütelda.

Kristofer Soop, TJC

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala Nr 9.

Pin It on Pinterest