Tartu Jazz Club, 16.01.2015

Jaa-jaa.

Sõnad – viis.

Tekst – meloodia.

Poeesia – muusika.

Ja „ja“ käib sinna igale poole vahele, tegelikult. Olgu siis nähtavalt või  kujuteldavalt. Aga parimail puhkel täiesti selgesti kuuldavalt. Käib, ja on oluline. See „ja“. Ühendab, seob, liidab, lõimib. Pooli ja osasid. Tervikuiks.

Jaa, muidugi – Kärmas on Maian ja Agan on Ain ja Maaker on Andre.

Häälepaelad ja pillikeeled. Naishääl ja kitarrid. Nailon ja metall.

„Sõnalõimijad“ on nende uus, sõnakeskne ja –uskne, varjundirikkalt meloodia-küllane, läbinisti luuleline plaat. Mille pisutikene laiendatud-täiendatud kavaga andis trio napi näpuotsatäie vaimustavaid kontserte aasta alguses. Et nad selles koosseisus kolmekesi nõnda harva esinevad, pole päriselt muusikute endi teha, aga. Kuulajaile, kellele lõimijate hõrk laulukunst ja tundlik ühismusitseerimine kallid on, teeb taoline esinemishõredus sellegipoolest tibakene tuska.

…Ja-jah, siin’s on nüüd see „ebaõiglase ilmakorralduse üle ohkamise, mõtliku kulmukrimpsutamise, hääletu huultetorutamise ja lohutamatu lõuasügamise koht“, ilmselt. Aga saagem üle ja mingem edasi, eks. Küllap nad tulevad ükskord jälle!

Ehkki Maian Kärmas on tihti ka teistmoodi toiminud, ehk siis teiste loodud  muusikale omi sõnu seadnud, on seekord järjekord rõhutatult sedapidine – hoole ja heldimusega valitud luulesõnad, kellegi teise omad, on olnud olemas ammu enne, ja Maiani muusika neile luuletustele juurde ja külge, ümber ja sisse kirjutatud hiljem. Mõistagi. Maian ei väsi kontsertidel seda üle kordamast.

Ja kordamast.

Ja kordamast.

Ja ilmselt õigesti teeb, sest see on talle kui muusika autorile nende laulude puhul silmnähtavalt tähtis.

MaianKarmas-byEliseKasak

Foto: Elise Kasak

„Mis on see, mis lubab tekstil võrdväärselt muusikaga välja paista? Tihti on ju ikkagi nii, et muusika on kuidagi ’enne’?“, pärib-imestab-mõistatab-arutab lauljatar enne Taaralinna-kontserdi kolmandat pala, näiteks. Milleks on „Kevade laul“ Ellen Niidu sõnadele. Mille eel on juba kõlanud „Õhtu“ (Kersti Merilaas). Ja päris alguses „Rabalaul“ (August Sang). Kusjuures Sanga-laulu järel loeb Maian ette veel ühe Sanga Augusti luuletuse. Ja enne Alliksaare-laulu („Kõik on kõige peegeldus“) tsiteerib ta Alliksaare kirjavahetust aastast 1956. Ja Indrek Hirve sõnadele kirjutatud loo „Kaks tera kellaliiva“ eel deklameerib Maian sedasama Hirve poeesi, mis kohe seejärel lauluna ettekandele tuleb.

Teisisõnu, sõnadega sel kontserdil ei koonerdata sugugi, aga ümber käiakse nendega ometigi mõõdutundlikult, läbimõeldult ja osavasti. Mis samas ei tähenda, et samavõrd peenekoelist muusikat kuigivõrd napiks. Või et kuulajale aeg-ajalt sõnadest puhkust ei antaks. Lihtsalt… Seda tõsiasja, et kõige alguses olid sõnad ja et – vähemasti sel õhtul – sõnadel on alati eesõigus ja nende päralt, kuidas ma’nd seda ütlekski? – „on ka viimane sõna“?!, ei unustata hetkekski. Mille kõige vastu, tundub mulle, pole jazziklubi publikul õieti midagi. Pigem on kuulajad vägagi poolt. Tähelepanelikud ja kuulamisaltis. (Igatahes klubi esimeses saalis nad seda on. Tagumise saali reedeõhtune rahvas, nagu ikka-jälle tükib juhtuma, on suuremalt jaolt üksjagu sõnakas niisamagi, täiesti iseseisvalt ja muusikast sõltumata).

AinAgan-byEliseKasak

Foto: Elise Kasak

Muide. Tegelikult saab Sõna samuti aeg-ajalt hinge tõmmata. Tähendab, laulusõna kui parajasti puhkab – ja ega puhuti puhkab tema kaunis pikalt! – siis on kitarridel ruumi ja mahti-mahtu kahekõneleda ja soolojutte ajada. Mida Andre „Nailon“ Maaker ja Ain „Metall“ Agan rõõmustavalt sagedasti ja paeluvasti teevadki. Teineteist kuulates ja täiendades. Värvikalt, vaimukalt, delikaatselt. Sedapalju paeluvasti lausa, et näituseks „Lõputa kuu“ (Kristjan Üksküla tekst) ja „Head ööd“ (Ilmi Kolla) vahepeal, kesk publikumi palavat käteplaginat, tunnistab Kärmas naerusui, et selliste kitarrimängude kõlades tal „tekib teinekord tahtmine omaenda kontserdile pilet osta, lihtsalt selleks et Aini ja Andret kuulata.“ No või veel…!

AndreMaakre-byEliseKasak

Foto: Elise Kasak

„Sõnalõimijate“ CD-l on kokku 11 laulu. Neist nelja autorid on ses kirjatükis seni nimetamata. Aga seda enam tasub nad siis vähemasti plaadilt üles otsida: Lydia Koidula („Ilu“), Doris Kareva („Endasse“), Eda Ahi („Luuletus“) ja Andres Allan („Virgun“). Samuti kuuleb plaadil, erinevalt kontsertidest, musitseerimas veel mitut sündsat stuudiokülalist. Nagu kontrabassisti Mihkel Mälgandit, kelle soolo ehib „Kevade laulu“. Ja trummar Tõnu Tubli, kelle seatud on „Virgun“ ja „Kõik on kõige peegeldus“.

Ja.

Veel ma loodan, et ehk said selle plaadi endale Tartu jätsuklubist lõppeks näppu ka nood kolm optimistlikku neiut, kes maandusid tuhinal lava ette esimesse ritta täpselt tolleks hetkeks, kui kontserdi ainuk’se lisaloo järgne aplaus oli juba enam-vähem vaibumas.

 

Tiit Kusnets / Klassikaraadio

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr.25.

Pin It on Pinterest