Innersound on ansambel, kelle kiire tõus Eesti noorte muusikategijate areenile on ilmselgelt peadpööritav. Nelja muusiku loome-, idee- ja koostööpuu hakkas  pungi ajama umbes aasta tagasi, nüüdseks on neil juba ette näidata rahulolev publik ja mitmed kordaminekud, silmapaistvaim neist  Noortebänd 2014 võidupärg. Käesoleval talvel on valmimas ka esimene vili – debüütsingel. Innersoundi liikmed on Elleri muusikatudengid Elina Hokkanen,  Johannes Laas, Karl Tammaru ja Jan Kulbin, kolmega neist vestles Kristofer Soop.

Iga muusiku teele satub keerulisi olukordi ja teinekord ka tagasilööke. Mulle tundub, et ka kõigil Teil on olnud omad järelemõtlemishetked. Mäletan, kuidas ükskord Tartu Jazziklubis tõusis üks kuulaja püsti ning ütles Sulle, Jan, et peaksid parema tunnetusega mängima. Nüüdseks on Innersound kadalipus karastunud Eesti Noortebänd 2014 ja Sina selle pundi rütmimootor. Kas tagasilöögid on sundinud ehitama?

Johannes: Kui sa millessegi usud ja selles mingil hetkel ebaõnnestud – ja seda juhtub kõigil – siis see õpetab tegelikult kõige rohkem. Kui võtad seda kui õppetundi ja tegutsed edasi, siis sa kindlasti ka jõuad kuhugi. See on see, mis eristab inimesi üksteisest. Nad kas üritavad pärast ebaõnnestumisi edasi liikuda või mitte.

Jan: Ma arvan, et tagasilöögid on selles mõttes head, et me oleme jõudnud siia, kus me oleme ning teinud seda õppides.

Te teete Innersoundiga omaloomingut, liigute oma rada pidi. Miks läksite Noortebändi konkursile? Miks peaks üldse üks ansambel minema konkursile?

Jan: Kui teed bändi, siis on üsna raske jõuda nullist kuhugi, kus hakata lihtsalt oma muusikat laiale publikule jagama. Noortebänd on nii kohutavalt hea koht, kust inimesed saavad sinust teada. Noortebändil on palju kuulajaid ja fänne ning see on lihtsalt tohutult hea võimalus nendeni jõuda. Bändikonkurss ei ole üldse mingi häbiasi.

Johannes: Ma just vaatasin, et noortebändi lehte laikis ca 15 000 inimest.

Elina: Nagu nimigi ütleb, on see „Noortebänd“. Meie oleme noored, meil on noor bänd.

Te olete teinud minu arvates ülimalt kiire hüppe Eesti muusikamaastikule. Mäletan, et andsite veel sellel kevadel oma esimese kontserdi lokaalis „Arhiiv“ ning nüüd, pool aastat hiljem olete Eesti noortebänd 2014. Rääkige, kuidas tee kulges. Oli kurviline?

Jan: Kõige parema õppetunni saime Tartumaa eelvoorus, seal oli 7 bändi ja me ei saanud edasi.

Elina: Tartumaa piirkondliku eelvooru võitja pälvis siis pääsu üleriigilisse eelvooru.

Jan: Kuna me ei saanud edasi, siis ma arvan, et me olime natuke nördinud. Mina küll olin. Kaks nädalat hiljem saime Tartu kohtunike tagasiside ning see oli küll kõige õpetlikum asi üldse.

Elina: Nüüd pöörame me tähelepanu ka pundi väljanägemisele ja sellele, kuidas me laval oleme.

Johannes: Imago kallal me veel töötame, kuid muusikaliselt toodi välja, et kokkumäng oli meil kehva. Eks seetõttu, et suvel olid kõik laiali ning polnud piisavalt aega koos harjutada, olime natuke roostes. See oli selles mõttes hea tagasiside, et võibolla kui me oleks Tartumaa eelvoorust edasi pääsenud, siis me poleks hiljem kokkumängule nii palju rõhku pööranud.

Kuidas te siis lõpuks edasi saite?

Elina: Demovoorus. Kõigil, kes piirkondlikult edasi ei pääsenud oli võimalus saata demo ning osutuda valituks. Demovoorust saime eelvooru, sealt poolfinaali ja nii edasi.

Mis hetkel, pärast kõiki neid katsumusi, tundsite, et nüüd olete tõusmas laineharjale?

Johannes: Me otsustasime tegema hakata EP-d, mis nüüd selle aasta alguses õigepea välja tuleb. See andis kindlasti indu juurde. Kui paned juba nii palju energiat välja, et lühiplaati teha, siis sealt enam tagasiteed ei ole. See on selline samm, pärast mida peabki koos võiduka lõpuni minema. Stuudioskäimine viis meid kindlasti tugevamini kokku.

Jan: Kui üks ansambel hakkab oma muusikat salvestama, plaati tegema, siis see on juba järgmine aste trepil. Me tundsime, et seda on vaja.

Johannes: No EP on mõnes mõttes ka kvaliteedi märk. Kõigepealt vaadatakse, kas trummar hoiab tiksu ja kitarrid on hääles ning seejärel, kas kollektiivil on plaat.

Kas vokaal polegi oluline, saab vajadusel häälde autotune-ga?

Johannes: Kusjuures me ükskord proovisime Elinat autotune’ida, läks oluliselt halvemaks.

Kas Teil on ka midagi väga ägedat ja eufoorilist oma tegemistest meelde jäänud? Killukest, mida ei unusta?

Johannes: Raadio 2 intervjuu oli väga äge.

Elina: Mulle hullut meeldib see, et me teeme pimedas proovi. Lülitame tuled välja. See, et sa ei näe, aitab teineteise tunnetamist arendada.

Johannes: Kui Elina oli haige, siis me harjutasime pimedas pause. Kaheksa takti peale mängisime ühe neljandiklöögi, millele järgnes mõõdetud vaikus. Pimedas sa ei näe teiste nägusid, tekib ühine tiks – innervoice.

Mis see Innersound on?

Johannes: Bändi nimi. (Kõik naeravad)

Et just kui tätoveering ilma tähenduseta, või on sellel ikkagi mingi tagamõte?

Jan: Ma arvan, et sellel sõnal on tähendus, kui sa kuulad meie muusikat ja kui sa juba kuulad, siis sa saad aru.

Elina: Eks need ole helid, mis on seest poolt tulnud.

Innersound

Küsin küsimuse, mida olen küsinud pea kõigilt muusikutelt kellega rääkinud. Innersound, miks üldse muusikat teha?

(mõtlik paus)

Elina: See on vajadus. Teinekord ma lihtsalt istun klassis ja harjutan, kui tekib meeletu vajadus midagi kirjutada, midagi uut luua, ennast väljendada.

Jan: Miks kirjanikud kirjutavad. Seepärast, et on väga palju neid, kellele meeldib lugeda. Sama on muusikaga.

Johannes: Kui inimesed peavad näiteks päevikut, kirjutavad oma elupäevikut, siis mina kirjutan loo oma hetkeemotsioonidest. Kui kuulan mõnda oma kümneaastatagust lugu, siis tuleb kohe meelde, mis ilm oli ja mis ma tol hetkl mõtlesin. Muusika on minu päevik.

Teie jaoks on väga oluline side kuulajaga?

Elina: On oluline, et see mida me teeme, jõuab kuulajale kohale.

Kas te pöörate sellele ka muusikat tehes kuidagi spetsiaalselt tähelepanu, kasutate mingeid huvitavaid muusikalisi võtteid?

Jan: Näiteks, kui me teeme laval sellist lugu nagu „Cold dream“, siis tekib mul sees nii võimas tunne, et ma arvan – kui see juba minul tekib, siis tekib see ka kuulajates.

Johannes: Tegelikult ka proovides mängime me muusikat lisaks endale ka teineteisele. Lõpuks mängime me kõik koos oma muusika publikuni välja.

Kui oluline on muusika tegemise juures treening, harjutamine? Kas heaks muusikuks saab suure tööga või tuleks muusikat teha võimalikult puhta lehena?

Jan: Harjutades areneb su tehnika ja võimed ning samaaegselt areneb ka muusikaline mõtlemine. Ma arvan, et kui sa jõuad oma instrumendil mingile tasemele, siis jõuad sa ka oma muusikalise mõtlemise ja loomingulisusega samale tasemele. Mida paremini sa valdad oma instrumenti, seda paremat muusikat saad sa teha.

Johannes: Me teeme live-muusikat. Kui sa ei pea laval mõtlema tehnilistele nüanssidele, et kuidas üks või teine fraas ära mängida, siis saad sa keskenduda emotsioonile, mis ongi live.

Elina: Muusikat saab võrrelda näiteks spordi või matemaatikaga. Kui sa matemaatika ülesande käiku ei ole võimeline lõpuni tegema, siis sa ei jõua kunagi lõpliku vastuseni. Kui ennast piisavalt ei treeni, siis ei jõua kunagi sinna punkti, kuhu tahaksid. Miski ei tule niisama kätte.

Inimsuhted on võimsaima energia kandjad. Nad võivad tõsta pilvedesse või materdada maa alla. Muusikas näikse olevat muusikasuhe. Suhe, mis toimib muusikalisel pinnal muusikategijate vahel. Kuidas kõike seda hoida?

Jan: Kunagi tegutses selline bänd nagu Cream, kus laval olles tehti uskumatult head koostööd, kuid lavaväliselt kõik vihkasid teineteist. Ma arvan, et inimsuhted ei ole muusika tegemisel nii määravad. Isegi, kui ei olda eraeluliselt üksmeelsed, siis muusika, mida koos tehakse võib olla siiski väga hea.

Kui nüüd eristada inimsuhet ja muusikalist suhet, siis mis see muusikaline suhe teie arvates võiks olla?

Johannes: Muusikaline suhe on tegelikult see, mis meid Elinaga kokku viis. Tegime koos Amy Winehouse teemapäeva ning meil tekkis Elinaga väga hea muusikaline klapp. „Ma arvan, et muusikaline suhe on nagu armumine või lihtsalt tõmme kellegi poole. Sa ei pruugigi aru saada miks see tekib.

Jan: Ma arvan, et muusikalist suhet saab mõtestada kahte moodi. Näiteks, kui teha kellegagi lihtsalt duot ja mängida standardeid, siis toimib ju tegelikult ka muusikaline suhe. Teine võimalus on teha koos bändi, kus kõik saavad muusikaliselt asjadest kohe ühte moodi aru ja mõtlevad ühes suunas. Selline muusikasuhe on midagi enamat, kui lihtsalt materiaalne mängimine.

Elina: Kui ma üritasin seda bändi kokku saada, siis Johannesega oli meil juba varasemalt idee muusikat teha, kuid ma pidin ju valima endale veel kaks sõpra juurde. Üks, kes hoiaks põhja all ja teine, kes tõmbaks madalaid bassinoote. Valik on suur siin Elleri koolis, kuid sul on vaja enda kõrvale inimesi, kes oleks nagu su vennad või õed. Olgugi, et ma ei tundud Jani ja Karli nii hästi, siis ma üllatusin, kui sarnased inimesed me oleme. Ma reaalselt nimetan Innersoundi oma teiseks perekonnaks.

Aga kuidas muusikalist suhet hoida?

Elina: Nagu igas heas perekonnas on ka meil tõusud ja mõõnad.

Johannes: Me oleme kõik väga head sõbrad – kõik armastavad kõiki. Muidu me ei oleks tõenäoliselt kunagi nii kaugele jõudnud. Sa pead olema mingi piirini aus ja rääkima ära, mis sind häirib, mida võiks teistmoodi teha ning teine inimene peab mõistma, et küsimus ei ole vihkamises. Kõige hullem on see, kui inimesed ei räägi omavahel.

Mis viib Innersoundi laiali?

(mõtlik paus)

Jan: Välimine heli. (kõik naeravad)

Monogaamia, polügaamia muusikalises suhtes. Kuidas suhtute sellesse, kui keegi teist mängib paralleelselt mitmes bändis. Inimsuhetes räägitakse petmisest. Kas muusikalises suhtes on petmine olemas?

Elina: Kui inimesel on tõesti 5 või 6 koosseisu, siis mina isiklikult ei peaks seda heaks. Sa pead ikkagi valima mingi asja, millele sa pühendud 100%. Mitte nii, et sul on nii palju erinevaid asju, et sa teed neist midagi nö poole kohaga.

Johannes: Minu meelest on täiesti ok, kui sul on mitmeid projekte. Peab lihtsalt hästi ära jaotama. Mul on näiteks mitmeid kõrvalprojekte ning ma teen ka täiesti omatehtud muusikaga bändi. Lõppkokkuvõttes annab see minu meelest muusikalisele arengule juurde ning see väline kogemus rikastab ringiga ka Innersoundi. Ma arvan, et siis ma tunneks ennast petetuna, kui Elina teeks kellegi teisega väga sarnast muusikat nagu Innersound.

Teil on seni läinud väga hästi, mis on Teie edasised plaanid, mida ootate, mida on oodata?

Jan: 2015. aasta Jazzkaare festival (Elina juubeldab samaaegselt) ning selline festival nagu Villu Veski korraldatud Juu Jääb Muhumaal. Praegu on kõige rohkem plaati oodata.

Johannes: 2015. aasta alguses on oodata kindlasti plaadiesitluskontserte nii Tallinnas kui Tartus.

Kristofer Soop / TJC reporter

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 24.

Pin It on Pinterest