23. aprillil hullutas Tartu Jazzklubis publikut jazz-rock, et mitte öelda jazz-metal kollektiiv Heavy Beauty. Lisaks ekstreemkitarrist Jaak Sooäärele, olid laval veel raskemuusika sõpradele teada-tuntud virtuoosne trummar Andrus Lillepea, bassist Henno Kelp ning Leedust pärit Liudas Mockunas bass-saksofonil.  Esmakordselt värisesid Tartu Jazzklubi aknad sarnaselt kohalike ööklubide omadele.

Enne kontserdi algust Andrus Lillepea käest repertuaari iseloomu kohta uurides soovitas ta mul basstrummi suuruse järgi omad järeldused teha. Tõepoolest, pead polnud vaja kaua vaevata. Esiklugu nimega „Mufkar“ andis selgelt märku, et esireas istudes lehvivad juuksed piltlikult öeldes tõenäoliselt terve kontserdi jooksul. Äärmiselt konkreetne ning mitmekesiselt rütmirikas beat-põhine trummipartii andis loole energia, mis inspireeris lavalolijaid esimesist hetkist end muusikaliselt vabalt väljendama.

Sooäärele omase, põnevalt ekspressiivse heliloome sümptomid süvenesid ajas progresseeruvalt ning  levisid lavalolijail justkui nakkuslikult. Kõikvõimalikud süüdimatud helilaadid, sekundintervallid ja kvartakordid moodustasid kohati lausa harmooniakeskme. Polürütmilisus ning vabaimprovisatsioon lisasid esitusele vaid hulljulgust. Kõigele vaatamata kõlas esitus täpselt ning organiseeritult.

Mokunas

Foto: Kristofer Soop

Ent õhtu staarartistiks kujunes kahtlemata bass-saksofonist Liudas Mockunas. Ennekuulmatud tämbrid ning südantlõhestav fraseering paelusid oma võimsuses kompromissitult igat muusikasõpra. Äärmiselt sügavalt mõjus vaikusest välja kasvanud soolo, mis arenes täisvõimsusel ebamaiseks jutustuseks, justkui oleks Mockunas olnud kõikide merelõvide, jõehobude ning elevantide sõnumitooja.

On äärmiselt virgestav, kui professionaalsed muusikud satuvad aeg-ajalt raskemuusika radadele, kus puudub nomenklatuur. Tundub, et sellisel juhul tekib heli- ja energiakooslusi, mille sarnaseid pole varem nähtud. Mis kõige olulisem, muusika on muutumises ning pidevas arengus. Antud kontsert rikastas taaskord Eesti jazzmuusika identiteeti ning pakkus igapäevasele jazzisõbrale tõenäoliselt pöörast vaheldust.

Kristofer Soop / TJC

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala Nr 10.

Pin It on Pinterest