Aprillis sünnipäeva tähistava lauljatari Hedvig Hansoni muusikat on võrreldud nii jaheda ja värviküllase põhjamaise valguse kui lõunamaise sensuaalsuse ning mündi värskusega. Juhan Hellerma uuris, kuidas tunnustatud artist ise oma loomingut mõtestab ning millised on tema ootused seoses saabuva sünnipäevaga.

HedvigHanson-byMarisOjasuu

Hedvig Hanson / foto Maris Ojasuu

Loomingust ja iseäranis muusikast rääkimine ei ole midagi endastmõistetavat. Ühelt poolt on see seotud salasooviga avada muusika tuum, ehk isegi sõnastada seda kandev algprintsiip. Teiselt poolt on arvatud, et muusikast on raske kui mitte võimatu rääkida, sest kõik, mis on oluline ja olemuslik, avaneb ainult tema enda kaudu. Kui tähtis on Teie jaoks oma loomingu mõtestamine ja selle üle arutlemine? Kas see on üldse vajalik?

Muusikuid võib vist laias laastus jagada intellektuaalseteks ja intuitiivseteks. Usun, et geniaalsus võiks sündida kusagil seal vaimse ja hingelise energia kohtumise piiril. Kui ennast püüda kategoriseerida, siis olen kindlasti pigem intuitiivne muusik. Olen küll muusikat õppinud, klassikalist klaverit Tallinna Muusikakoolis ja edaspidi iseseisvalt jazzmuusikute kõrvalt ning oma lemmikuid kuulates, aga kindlasti ei ole mulle väga oluline kontseptuaalsus ja sügav filosoofia. Mina pean muusikat ikkagi eelkõige meeleliseks kogemuseks ning arvan, et muusika metafüüsiline mõõde ilmneb eelkõige just selle äraseletamatuses.

Selge see, et muusika on üldine mõiste ja kui inimene ütleb, et ta armastab muusikat, siis me õieti ei tea veel temast midagi. Alles siis, kui läheme žanrimääratluste juurde, hakkab midagi ilmnema. Ja siis ka mitte päriselt. Klassikalise muusika austaja on kahtlemata rafineerituma maitsega, kui popmuusika kuulaja, samas, ka klassikas on ju väga palju erinevat – äärmustena tuuakse näiteks ikka neid kerglasi Straussi valsse, mille teises ääres võiks olla siis tänapäevane nüüdismuusika. Täiesti erinevad muusikad. Või jazz. Inimene, kes peab lugu bossanovast, ei pruugi sugugi seedida free jazzi. Nii et alati peaks täpsustama.

Tulles tagasi muusika mõtestamise juurde, siis seegi kuulub teatud stiilide juurde rohkem kui teiste juurde. Heakõlalisel muusikal tihtipeale ei olegi justkui mingit sügavamat mõtet, tema ainus ideaal ongi ilu ja harmoonia, mis minu arvates on ülim. Kui tekib Mõte, siis on tihtipeale tegemist ka keerulisema, konstrueeritud muusikaga, selle sisu ongi rohkem mõtlemine kui tundmine.

Mu jutt tüürib sinnapoole, et minu valik on niisiis pigem ilus muusika, mis ei püstita küsimusi, ei heitle, ei vaidle, ei kritiseeri, ei eksponeeri, ei intrigeeri, vaid pigem kulgeb loomulikku rada. Jah, selles võib olla igatsust, magusat valu või unelmaid. Nendest tunnetest tekkinud muusika tasakaalustab mind ennast kõige paremini ja seda esitades tunnen, et just sellist, paremat Mina, soovin ka publikuga jagada. Loomulikult tunnen ka mina kõiki inimlikke tundeid, vahel ka neid, mis ei tee meile au – viha, solvumist, kibedust, aga ma ei kipu oma frustratsioone muusikasse valama, see pole iial mõttesse tulnud. Muusika on minu jaoks liiga püha, et selles oma inimlikke nõrkusi välja elada.

Mind väsitab muusika, mis on liialt ekperimentaalne, ekspressiivne ja püüab olla ekstraordinaarne. Näen selles ikkagi suuresti egoismi, isekust. Destruktiivsus ei muuda meid paremateks, minu ainus mõte, ideaal muusikas on justnimelt paremaks saamine. Ja ses suhtes tundub, et lihtne, loomulik muusika on sisemiseks puhastumiseks sobivaim.

Loominguga tegelevatelt inimestelt armastatakse ikka küsida, kust nad ammutavad ideid ja inspiratsiooni. Kuidas Teie loomingulisust mõtestaksite? Kas see tähendab pidevat tööd iseendaga, teatud praktikate ja hoiakute järgimist või on pigem nii, et loomingulised ideed ja äratundmised on nagu kingitused, mis ühel hetkel lihtsalt sünnivad ja avanevad ning meie ülesandeks on neid siis märgata ja vastu võtta?

Jah, kindlasti tähendab see pidevat tööd iseendaga ja selle töö tulemusena võiks siis jõuda ideaalis ka nende kingitusteni, mis äratundmistena meieni jõuavad.

Sünd on igal juhul sobiv mõiste loomingulise protsessi kirjeldamiseks. Ja kui mõtleme sünnile, siis esimesena ehk seostub ikkagi inimese sünd. Aga kui pikk ja keeruline see areng on! Nagu loomingu sündki. Teaduslikult võib ju ühe sünni selgelt ära seletada, millega see algab ja millega lõpeb. Aga kui suur osa on sünnis peale anatoomia ikkagi energeetikal! Müstikal.

Ja tore, et see nii on. Sest just see energeetiline mõõde teeb meid kõiki eriliseks, nii nagu looming saab oma võlujõu samuti millestki seletamatust. See tähendab – muusikateoreetik võib teose üksipulgi lahti harutada ja noot-noodilt ära analüüsida, aga ausalt öeldes suurt mõtet ma selles tegevuses ei näe.

Jällegi, kuna mina usaldan inspiratsiooni ja intuitsiooni ning saan endale vabakutselise muusikuna seda ootamist lubada, siis teen laule ikka siis, kui laul on sündimiseks valmis. Loomulikult mõistan ka teistmoodi muusika tegemist. Kui vahendid on olemas, siis pole justkui neid vaja leiutada, vaja vaid teada, millist teost oleks vaja ja ka nii on võimalik muusikale läheneda. Nagu professionaalsed heliloojad. Ometi arvan ma, et millegi särava sündimiseks on ka professionaalsetele heliloojatele inspiratsiooni hädasti vaja.

Kristjan Randalu on öelnud, et inspiratsioon tuleb tema juurde tihti siis, kui ta lihtsalt tööle asub, et tema seda ootama ei jää. Seda ma usun ka. Muusika ise inspireerib.

Nii mõnigi autor on väljendanud mõtet, et kogu looming koosneb variatsioonidest ühele põhiideele või põhitundele. Selline lähenemine eeldab, et on olemas üks kandev algjuur, mis inspireerib ja toidab loomingu tervikut. Teiste puhul on aga olulisem, et pidevalt leitakse midagi uut, uusi impulsse, uusi ideid, uusi lähtekohti. Sellisel juhul tundub, et looming ei tõuku mitte ühest algjuurest, vaid see on nagu lõputult hargnev risoom. Kumb lähenemine Teile omasem tundub?

See on huvitav! Pole selle üle nõnda juurelnud! Jällegi hea sõna – “juurdlema”. See on ju juurtega seotud ja sealt tulevad juba need risoomid ka!

Tundub nii, et mind vist tõesti pigem kannab üks põhiidee oma variatsioonidega. Samas, eks elu ju ka arendab ja kindlasti tuleb aastatega midagi uut loomingusse ka juurde. Aga see uus on siis tulnud pigem loomulikku rada pidi, mitte tingimata uue vajadusest.

Elus olen lojaalne põhiväärtustele ega püüa haarata kinni uudsusest. Minu kui laulja puhul on see tähendanud, et mu põhiväärtuseks on hääle loomulik ja looduslik ilu, selle oskuslik kasutamine ja mitte väärkasutamine efekti pärast. Efektidest rääkides ei jõua mina arvatavasti iial efektiblokkide ja läbi nende tehishäälte tekitamise juurde. Mind paelub hinge seotus häälega ja selle alastiolek, maskideta, vigurdusteta esitus. Ses suhtes ütlen ikka, et lauljaid ja seejuures ka häid ja huvitavaid lauljaid on väga palju, aga kui vähe neid, kes lihtsalt siiralt lauldes suudavad inimese hinge tõeliselt liigutada. See oleks minu jaoks ühe väärt laulja mõõde. Kunst kunsti pärast ei ole minu eelistus.

Ses suhtes ei kirjuta ma ka päriselt alla, kui mind jazzlauljaks nimetatakse, tahaksin eelkõige olla hingelaulja. Eesti keeles sellist väljendit pole, inglise keeles küll (soul singer – mis muidugi seostub stiiliga, aga tihtipeale on soulsinger’id ka tõesti hingelauljad).

Te mitte ainult ei laula, vaid loote ka ise muusikat. Kui tähtis on Teie jaoks, et saate laulda oma tehtud laule, kas nende esitamine on millegi poolest eriline või teistsugune?

Loomulikult on see oluline, arvan, et just seepärast olen ma kaua saanud laval olla. Mul on jutustada ja arendada oma lugu. Oodates teiste laululoojate pakkumisi, oleksin justkui tuulte pillutada, lisaks ei mõistaks publik mind päriselt, sest esitan ju teiste tundeid, mõtteid. Mulle on tähtis olla publiku ja enda ees aus. Omalooming on muusikule väga vajalik. Alles siis oled tõeliselt looja. Muidu oled ju vaid interpreet, tõsi, ka sel on oma väärtus, kui olla rikka väljendusviisi ja sügava sisseelamisvõimega esitaja.

Aga võin ka öelda, et teiste kirjutatud laulud, mis olen valinud, on mulle väga olulised. See on ju nagu suhtlus teiste inimestega, kes sinuga rohkem või vähem sobivad. See on eluõpe ja rikastab samuti. Usun, et ma lähen teise laululooja kirjutatud laulu samavõrd sisse, kui enda laulu: ego taandub ja tähtsaks saab muusika ise. Huvitav on minu jaoks veel see, et kui kirjutan loo väga isiklikust kogemusest, siis tihtipeale on värskena seda raske esitada, sest sa oled justkui nii alasti. Aga ajaga muutuvad lood vähem isiklikuks, midagi tuhmub isiklikus tundes, samas kui laul ise võib ajaga hoopis küpsemaks ja huvitavamaks saada.

Aprill on kuu, mil tähistate oma sünnipäeva, aga see on ka kuu, mil kevad kasvab ja kogub hoogu. Kui kevad seostub uute alguste ja ettepoole vaatamisega, siis sünnipäevadel tavatsetakse heita pilk tagasi käidud teele. Kumb pool on praegu Teie jaoks rohkem esil – kas suunata pilk tulevikku ja teha uusi plaane või mõtiskleda olnu üle ja selitada selle tähendusi?

Ma pole inimene, kes sünnipäevi ületähtsustaks. Viimasel ajal ei pea ma neid üldse! Parim sünnipäev on, kui saan anda hea kontserdi või ise head kontserti kuulan. Eelmisel aastal näiteks tegin endale sünnipäevakingi ja läksin Jazzkaarele suupillimängija Gregoire Maret kontserdile ja õhtu oli korda läinud ilma külaliste, kartulisalati ja tordita.

Aga jah, kevad tuleb ikka igal aastal teisiti. See on ärkamise aeg, ses suhtes on mul hea meel, et olen just kevadel sündinud. Lapsena on sünnipäevadel suurem tähendus, täiskasvanuna mõistad, et mõni teine päev võib olla palju vaimustavam, pakkuda organiseerimata üllatusi. Kõrgendatud ootused selle ühe päeva suhtes viivad tihti hoopis pettumuseni.

Aga lastelt tuleks meil õppida tingimata seda hetkes olemist, oleviku nautimist. Täiskasvanud kipuvad klammerduma minevikku või muretsevad üleliia tuleviku pärast ja see segab hetke ilu märkamist. Ehk me koormame end liigselt sellega, mida me enam ei saa muuta või mida me veel ei tea. Idamaade tarkused kuluksid ses suhtes marjaks ära. Loomulikult vaatan ka mina minevikku, aga loodan, et mitte klammerdudes ega kahetsedes, vaid pigem, et hakata taipama suuremat pilti, mis meie elus on kujunemas. Mitte näha üksikuid sündmusi, vaid seoseid nende vahel. Selgusele jõudmine on muidugi oluline, aga teada on ka see, et lõpuni selgeks me asju ei saa mõelda, sest niipalju teadmatut, tundmatut on veel avastada. Ja selles on jällegi oma võlu: kui kõik oleks selge, mida oleks siis veel kogeda?

Tulevikule mõeldes püüan ka mitte üleliia planeerida, vaid pigem muigega tervitada eelseisvaid üllatusi, mis elul varuks. Oskus võtta ka ebameeldivused ja raskused elus avasüli vastu, see peaks meid küll vee peal hoidma. Tänulikkus on kindlasti oluline. Ehk nüüd tuligi välja mu viimase aja muusika peamine mõte – tänulikkus kõige eest!

Lõpetuseks paluksin, et räägiksite oma lähiaja plaanidest. Kus ja millal Teie näha saab ja milliseid kontserte on oodata?

Planeerin taas suvist kontsertreisi koos oma trioga, milles mängivad Andre Maaker kitarril ja Marti Tärn bassil ja löökpillidel. Eelmisel aastal tutvustasime oma plaati “Ilus elu” mõisasaalides. Nüüd, seoses merekultuuri aastaga, on plaanis kontserdid rannikutel ja saartel, mereäärsetes paikades – sadamakohvikud, rannaäärsed suverestoranid, kuursaalid, paadikuurid. Kontsertreisi nimeks on “Ilus elu mere ääres”.

Esitame maailmamuusikarütmidest inspireeritud muusikat – flamenkot, tangot, bossanovat, sambat, rumbat, peamiselt emakeeles ja originaalloominguna. Kava on rütmiline ja kirglik, suvesse sobiv. Täis elurõõmu ning lõunamaisele muusikale omaselt ei saa läbi ka igatsuse ja magusa valuta. Muusika, nagu elu ise. Kui seda täiega elada.

 

Juhan Hellerma

 

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 36.

Pin It on Pinterest