Kuidas saada edukaks muusikuks?

Et sellele küsimusele vastata, peab kõigepealt tegema endale selgeks, mida tähendab üldse teie jaoks edu. Muidugi võib edukuseks nimetada seda, kui muusik on endale truu ja teeb muusikat olenemata sellest, kas ta on väliselt edukas või mitte eriti. Siis seisneb tema edu endaksjäämises vaatamata oludele ja selline edasirühkimine aplausi puududes väärib kahtlemata imetlust. Üldises mõttes peetakse edukaks muusikuks muidugi seda, kel on palju tööd ja kes särab laval, pakkudes muusikat, mis meeldib suurele hulgale publikule.

Ideaal oleks, kui ei tekiks kääre iseenda muusikaliste eelistuste ja publiku või plaadifirmade nõudmiste vahel, sest loovutades oma põhimõtted välise edu nimel, on oht, et ühel päeval leiab muusik end nõnda suurest ummikseisust, et saavutatud edu väärtus võib osutuda kaheldavaks.

Niisiis, võtkem eeskujuks ideaalvariant, kui muusik teeb muusikat, mis talle endale on hingelähedane ja tal jätkub küllalt vaimustavat tööd, mis innustab teda edasi looma. Aga et selleni jõuda, võib minna päris tükk aega, olenevalt mitmetest teguritest. Peamisteks teguriteks muusiku teel edule on laias laastus anne, töö ja õnn. Vaadelgem neid edutegureid lähemalt.

Anne – kaasasündinud musikaalsus ja tundlikkus, omadused, mida õppida ei saa. Tõelist annet arendades on võimalik saavutada maksimaalne tulemus. See tähendab – andest üksi ei piisa. Väljaarendamata anne või oma mugavusele alistunud talent ei suuda köita tähelepanelikumat publikut kuigi kaua. Andega peab kaasa käima niisiis töö.

Töö iseendaga, see tähendab enese muusikaline harimine kas siis koolis või omal käel (mina ei eelistaks üht teisele, sest tubli ja avatud muusik jõuab vajalikuni mõlemal viisil). Lisaks tehnilisele poolele, mis kahtlemata on oluline, et end muusikaliselt väljendada, on veel tähtsam sisemise maailma avardamine, et muusik oleks nii iseendale kui kuulajale huvitav. Kui noor muusik otsustab end ainult muusikale pühendada, välistades kõik muu, siis mõnda aega on seegi äärmus tervitatav, aga pikemas perspektiivis ei tohiks muusik jääda eluvõõraks, sest tõeline muusika on ELAV, elust enesest.

Kui muusik on saavutanud piisavalt hea kunstilise taseme, et end avalikult esitleda, siis on tal vaja abilisi, kes aitaks muusiku publiku ette. Kontserdikorraldajad, manager’id, raadiojaamad, televisoon, muu meedia. Sellel teel võivad ette tulla esimesed suuremad komistuskivid (kui neid bändiproovis suhtlemisel veel pole ette tulnud!). Nüüd kerkib kõige teravamalt esile küsimus – kui edukaks sinu muusikat hinnatakse. Olge valmis selleks, et peavoolumeedia ning üritustekorraldajad eelistavad siinkohal vaid kindlapeale minemist või siis artisti, kes endale juba publiku on võitnud. Kui te olete algaja, siis tuleb teile nüüd kasuks suhtlemisoskus ja veenmisvõime. Säravad, enesekindlad, selge tulevikuvisiooniga muusikud suudavad oma saabuvas edus teisi uskuma panna ka siis, kui muusika ise ei pruugi veel edukas olla. Selles suhtes ei pea te tingimata tegema laialtlevinud poppi ega rokki – kui teis on piisavalt karismaatilisust, siis arvatavasti on seda teie muusikaski.

HedvigHanson-byMarisOjasuu

Foto: Maris Ojasuu

Nii võib juhtuda, et teile antakse võimalus ja kui teil on õnne, siis olete esimesed sammud edu poole teinud. Kui kompromissivalmidus suhtlemisel pole teie tugevaim külg, küll aga eneseusk, siis võite alati proovida kõike ise korraldada. Seda mitte ainult väikeses Eestis, kus alternatiivartistid nii teevadki, vaid ka suures maailmas, kus üha enam on sõltumatuid artiste ja kui nad pole korraldamisest üle väsinud, korraldavad ja esinevad nad samaaegselt praeguseni. Kuni jaksavad. Lihtne see sõltumatus pole. Aga pole ka lihtne olla sõltuv kellegi ettekirjutustest, kes suudaks sind küll edukalt müüa, kuid ei hooli tegelikult eriti sinu muusikast.

Oletades, et „Jazzi Pala” lugeja on enam huvitatud just jazzist, jagaksin oma kogemusi jazzi võimalikkusest Eestis.

Kohe peale annet ja tööd iseendaga peab tahes-tahtmata jõudma enesemüümiseni, sest jazzmuusikat nii väikese turuga ja (jazzi leviku mõttes) üsna noores riigis keegi ei müü – ei siseriiklikult ega väljapoole. Kogu asjaajamine on selles osas jäänud muusiku enda kanda. Müümine ja ostmine on muidugi suhteliselt ebasobivad väljendid, kui räägime loomingust, aga olgu pealegi. Lahtiseletatult on see siis oma plaatide müük ja kontsertide korraldamine (ning piletite müük). Jah, on olemas Eesti Jazzliit, kes korraldab kontserte ja mõned klubid, üksikud festivalid, aga nende kontsertidega küll ära ei ela ja kui pühenduda vaid jazzile, siis jääb tööd väheks. Jääb üle püüda ise end rohkem pakkuda.

Tagasi tulles loomupärase ande juurde – tihtipeale on nii, et tundlikumad inimesed ei suuda, ei oska või ei taha tegeleda enda pakkumisega. Olgu see loomusest tulenev uhkus või tagasihoidlikkus, täiesti arusaadav, et see nii võib olla. Tihtipeale on nende muusika ka vastavalt mitte nii efektne ja pealetükkiv, et olla läbilöögivõimeline ajal, mil väline on oluline.

Ja nõnda on oht, et ka andest ja tööst iseendaga ei piisa, vaja on veel ka suutlikkust läbi lüüa.

Kui palju tehakse viimasel ajal plaate – hooandjate ja kultuurfondide toetusel saab muusik plaadi suure vaevaga salvestatud ja väljagi antud, kuid siis ongi oskused või võhm otsas. Tõeline töö peaks alles siis algama! Et oma loomingut tutvustada. Kas me tahame või ei, meedia peab saama sellel teel meie abiliseks. Siinkohal on võimalusi vähe, sest kõmumeediat on palju, ent väljundeid peenema muusika esitlemiseks ahtalt. Prominentsemad kultuurisaated eelistavad ka tuntud tegijaid, leheruumi on kultuurile alati vähe, klikkide kogumise ajastul võidakse sulle lausa öelda, et see ei huvita kedagi. Ellujäämiskursus! Ühelt poolt on tänapäeval tohutult võimalusi, teiselt poolt on need võimalused tingimustega. Kui popp on su muusika? Kas see kõnetab paljusid? Kui see kõnetab väheseid, siis Eesti suuruses riigis kõnetab see liialt väheseid, et meedia sellest hooliks. Kui prooviks välismaale? Julge pealehakkamine on pool võitu.

Olen kuulnud, et osad hakkajad muusikud veedavad suurema osa ajast meile ja faile saates kui muusikat tehes. Selge see, et üksiküritajana on end väga raske läbi interneti kuuldavaks teha. Sest andeid – sealhulgas tõeliselt unikaalseid ja läbilöögivõimelisi – on maailm täis. Sul peavad olema kas väga head tutvused, väga palju raha või väga palju õnne, et saaksid olla üks neist miljoneist, kel õnnestub. Muidugi, õnnestuma ei pea hiiglasuurelt, võib ka tasapisi ja mõõdukalt, ja ses suhtes ei pea pettuma need, kelle ambitsioonid pole utoopilised. Samas öeldakse ka – et midagi saada, peab suurelt unistama. Mine võta kinni – selge see, et ainult unistamisega tänapäeva materiaalses maailmas edu ei saavuta (kui välja arvata teie võimalik edu fantaasiates).

Ja jällegi – mis on kellegi jaoks edu? Edukas muusik võite te olla ka koduses Eestis, olles suurepärane interpreet, bändiliider või ka lihtsalt mitmekülgne muusik, kel piisavalt väärikat tööd jagub (haltuuradel ülemängimine ei lähe muidugi arvesse). Ning te ei pruugigi tegeleda selle tüütu enesemüümisega, sest teie anne ja inimlikkus suhtlemisel võimaldavad teile tegevust ilma selleta. Kui aga auahnust ja nooruslikku energiat jagub ning teie ettekujutlustes on midagi suuremat – ometigi te pole veel sõlminud plaadilepingut maailmakuulsa plaadifirmaga ega võitnud Grammy’t ning teil pole veel manager’i, kes teie andesse pimesi usub ja selle nimel palehigis töötab – siis olge valmis, et teil siiski tuleb kirjutada tuhandeid meile, enamikule vastust saamata, ikka-jälle saata faile uutest stuudiosalvestistest või laividest. Postitada oma ponnistusi facebook’is, youtube’is, twitteris, myspace’is ning lootes, et like’ide ja klikkide arv viib teid oodatud eesmärgini.

See ootus on omamoodi põnev. Hoian teile pöialt, et teie unistused täituksid. Ja kui need ei täitugi, siis võite vähemalt olla rahul, et olete teinud kõik endast sõltuva. Võib-olla lihtsalt õnn ei soosinud teid või on Elul teile hoopis muud varuks. Ehk isegi midagi põnevamat, kui teie ettekujutatud edu. Sest kõik ei peagi saama väliselt edukaks, igal oma tee.

Tähtsaim on minu arvates ikkagi jääda endale truuks ja armastada muusikat, sõltumata teie isiklikest saavutustest  muusikas. Mängides näiteks väga hästi pilli Tartu Jazzklubis, mõnekümnele tänulikule kuulajale, olete suutnud luua meeldejääva Hetke endale ja teistele ning seda pole sugugi nii vähe!

Hedvig Hanson / muusik

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 25.

Pin It on Pinterest