Ei ole just palju muusikuid, kel oleks ühtviisi kindel koht nii jazzi, kantri kui souli ajaloos, kuid Ray Charles, kelle sünnist möödus 23. septembril 85 aastat, oli just selline mees.

Ray Charles Robinson (1930-2004) sündis Georgia osariigis ning kasvas Floridas; seitsme aasta vanuselt kaotas ta silmanägemise, kuid jätkas klaveriõpinguid ning õppis nooti lugema pimedate kirjas.  16-aastaselt mängis ta jump bluesi Charlie Brantley ansamblis Honey Dippers ning kantrit Florida Playboysi ridades, loobudes esinemistel perekonnanime Robinson kasutamisest, et vältida segiajamist poksija Sugar Ray Robinsoniga. 1948. aastal kolis Charles Seattle’isse, tõusis aasta hiljem edetabelitesse palaga „Confession Blues” ning tegi arranžeeringuid muuhulgas Cole Porterile ja Dizzy Gillespiele. 1950. aastal liikus ta edasi Los Angelesse, võttis enda peale bluusilaulja ja -kitarristi Lowell Fulsoni populaarse bändi juhtimise ning produtseeris New Orleansis ka sealse bluusilegendi Guitar Slimi kuulsaima salvestuse „The Things That I Used To Do”.

1952. sõlmis Ray Charles plaadilepingu Atlantic Recordsi ja Ahmet Erteguniga, kes vormis Cow Cow Davenporti 1928. aasta boogie-woogiest „Cow Cow Blues” Charlesi esimese suurema hiti „Mess Around”. Järgnesid Charlesi enda sulest pärinevad ning ennekuulmatul kombel gospelit ja vägagi ilmalikku rütmibluusi segavad „Hallelujah I Love Her So” ja „I Got a Woman”, mida esitasid hiljem ka noored biitlid; 1954. aastal ilmunud „I Got a Woman” oligi Charlesi esimene esikoha-hitt. Paralleelselt nende proto-souli singlitega avaldas „Brother” Ray ka tõsiseid jazzalbumeid, mille hulgast väärivad eraldi äramärkimist Milt Jacksoniga kahasse tehtud „Soul Brothers” (1958) ja „Soul Meeting” (1961). Omamoodi „kirikuks keset küla” on 1958. aasta Newporti jazzifestivalil salvestatud raju „Ray Charles At Newport”, kus võib Charlesi kuulda ka saksofoni mängimas. Läbimurre suurele pop-areenile tuli 1959. aastal palaga „What’d I Say”, mida loetakse tihti souli sünniks.

QJ-with-Ray-Charles-on-Merv-Griffin-Show

Uus plaadileping ABC-Paramountiga jättis Charlesile tema salvestuste masterite õigused ning et seeläbi kadus majanduslik sõltuvust autoritasudest, siis kahanes ka mehe huvi heliloomingu vastu. Esimeseks ABC alt avaldatud singliks oli Hoagy Carmichaeli 1930. aastal kirjutatud ballaad „Georgia On My Mind” (1960) ja see tõi Charlesile tema esimese Grammy; 19 aastat hiljem kuulutati kõnealune salvestus ametlikult Georgia osariigi tunnuslauluks. ABC jätkas ühtlasi Atlanticu alustatud „geniaalset” promokampaaniat – sellal, kui Charlesi kaasaegsed veel rock’n’rolli kuninga tiitli pärast jagelesid, ilmusid riburada pidi suurepärased albumid „The Genius of Ray Charles” (1959), „The Genius Sings The Blues” (1960), „The Genius Hits The Road” (1960), „The Genius After Hours” (1961) ja „Genius + Soul = Jazz” (1961).
1962. aastal nägi ilmavalgust Ray Charlesi kaheosaline kantrialbum „Modern Sounds in Country and Western Music”, mis tegi musta mehe tuntuks valge kantripubliku hulgas ning tõi kantrimuusika omakorda popitabelitesse.

1960te rockilaine andis Charlesi populaarsusele küll ajutise hoobi, kuid uus tõus ei jäänud tulemata; aastatuhandevahetuseks olid loendamatud filmi- ja telerollid ning duetid Willie Nelsoni ja paljude, paljude teiste tähtedega teinud pimedast vanameistrist mitte lihtsalt rahvusvahelise staari, vaid institutsiooni: mehe, kelle nime, nägu ja häält tunnevad kõik, sõltumata vanusest ja muusikalisest maitsest.

Andres Roots / TÜ raamatukogu fonoteek

Artikkel ilmus Jazzi Palas nr 30

Pin It on Pinterest