16. septembril oleks B.B. King tähistanud oma 90. juubelit. 90 aasta jooksul jõudis AllMusic.com-i andmetel eri helikandjail ilmuda 82 tema nime kandvat albumit ning 402 kogumikku, kokku 482 plaadi jagu materjali, mis teeb Kingist ühe vähestest 20. sajandi kitarristidest, kelle muusikutee on talletatud päris algusest päris lõpuni. Ja kui B.B. King tänavu 15. mail suri, teatas Ameerika Ühendriikide president isiklikult: „Bluus on kaotanud oma kuninga ja Ameerika on kaotanud legendi.”

Tõsi ta on – viimased 35 aastat oli just B.B. King bluusi „rahvusvaheliseks suursaadikuks”, kelle nime, nägu ja isegi kitarri teatakse ja tuntakse kõikjal maailmas. Kuid nagu B.B. Kingi Lucille’i-nimeline kitarr pole alati olnud Gibson, ei olnud ka Riley B. King sünnist saati kuningas. Veel 1966. aastal – 17 aastat pärast Kingi esimest salvestust „Miss Martha King”, 15 aastat pärast esimest esikohahitti „3 O’Clock Blues” ning aasta pärast tema enimkiidetud albumi „Live At The Regal” ilmumist – kirjutas Charles Keil oma raamatus „Urban Blues”: „Ma ei usu, et väljaspool lõunaosariike võiks B.B. Kingi muusikat kuulnud olla rohkem kui paar tuhat valget ameeriklast. Kui tuhandest esimese klassi kodanikust üks tema nime ära tunneb, siis olen ma küll väga üllatunud.”

BB_King

B.B. King sündis 1925. aastal Mississippi osariigis Indianola lähedal Itta Benas. Töötas puuvillapõllul, kuulas tädi vändaga grammofoni pealt Blind Lemon Jeffersoni ja Lonnie Johnsonit ja laulis gospelit. Räägitakse, et esimese kitarri kinkis talle deltabluusi legend Bukka White, kes oli B.B. ema sugulane, kindlasti aga oli tema kitarriõpetajaks Robert Johnsoni kasupoeg Robert Jr. Lockwood. Mänguoskus ei tulnud üleöö ja äkilise ütlemisega Lockwood kommenteeris veel Ace Recordsi kogumiku „B.B. King: The Vintage Years” (2002) saateraamatus: „Tema rütmitaju oli ahvip… ja mina nägin tema õpetamisega ikka kurja vaeva.”
Üheaegselt mängimist ja laulmist ning sõjaeelset mängustiili, kus üks kitarr kõlab nagu mitu, B.B. King ei omandanudki, aga ilmselt väga ei üritanud ka – Lockwoodiga kohtumise ajaks oli ta juba avastanud T-Bone Walkeri ja Charlie Christiani elektriliste fraaside ning Louis Jordani ja Duke Ellingtoni suurte orkestrite võlud. See-eest vokaali ja kitarri dialoog ning mažoori segamine minooriga olid bluusile iseloomulikud olnud aegade algusest peale ning neist lihviski B.B. King oma kaubamärgi.
Edu ja tuntus tulid visalt, aga andes regulaarselt rohkem kui 300 kontserti aastas ei saanud nad ka tulemata jääda. 1965. aastaks olid asjad niikaugel, et vendade Biharide plaaditehase päästmiseks Los Angelese tänavarahutuste ajal piisas sellest, et saata rüüstajatele vastu mehed hoiatava sildiga: „B.B. Kingi plaadifirma!” Ometi võttis laiema valge kuulajaskonnani jõudmine Kingil kümme aastat kauem kui Muddy Watersil ning teistel vähemlihvitud esituslaadiga Mississippi meestel. Selleks oli vaja suhkrust minoori viiulite kastmes: popmuusika edetabelitesse tõusis B.B. King alles 1970. aastal singliga „The Thrill Is Gone”.

BBKing-2

Elu viimastel kümnenditel jõudis Yale’i ja Berklee ülikoolide audoktor B.B. King osaleda telesarjades „Tuvikesed” ja „Cosby Show”, käia ära Tallinnas, salvestada koos U2 ja Eric Claptoniga ning panna plaadile kõike jõululauludest estraadini – ikka omas võtmes, üritamata oma käekirja muuta isegi Luciano Pavarotti kõrval seistes. Kingi viimane viietärni-album „Blues Summit” ilmus 1993. aastal ning sellel tegid kaasa pea kõik veel hinges olnud bluusitähed Albert Collinsist John Lee Hookerini. Hüvastijätu-turnee toimus 2006. aastal, kuid eluaegset harjumust on raske murda ning üha hapram kuningas jätkas esinemist 2014. aasta oktoobrini, mil tema Chicago kontsert tuli tervislikel põhjustel katkestada. Viimane stuudioplaat „One Kind Favor” oli avaldatud kuus aastat varem ning saanud nime Kingi vana lemmiku Blind Lemon Jeffersoni loo „See That My Grave Is Kept Clean” reast: „Üht lahket teenet palun sult: vaata, et mu haud hoitaks puhas…”

 

Andres Roots / TÜ raamatukogu fonoteek

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Palas nr 29.

Pin It on Pinterest