75. sünnipäeva tähistava Steve Swallow muusikutee võiks kokku võtta lühidalt – 55 aastat aktiivset jazzielu bassimängijana, neist 45 aastat basskitarril ning 26 aastat (1982-2005 ja 2008-2010) maailma parim basskitarrimängija ajakirja Down Beat kriitikute hinnangul.

Stephen W. Swallow sündis 4. oktoobril 1940 New Jersey väikelinnas Fair Lawn.
Lapsena õppis ta klaverit ja trompetit, kuid 14-aastaselt sai alguse jazzivaimustus ning pilliks kontrabass. Esimesed muusikakatsetused tegi Swallow koos klassivend Ian Underwoodiga (hilisem Frank Zappa ansambli Mothers of Invention liige). Peale kooli lõpetamist astus noormees Yale’i ülikooli kompositsiooni õppima. Ülikoolipäevil musitseeris Swallow erinevates klubides, kuni juhus viis teda 1959. aastal kokku avangardpianistidest abielupaari Paul ja Carla Bley’ga. Ta katkestas ülikooliõpingud ja järgnes Bley’dele New Yorki. Paul Bley’st sai Swallow õpetaja ja ansamblikaaslane. Jimmy Giuffre Trio (Giuffre, saksofon ; Bley, klaver ; Swallow, bass) salvestas 1961-62 kolm plaati. Tol ajal üsna märkamatuks jäänud plaadid on hiljem hoopis laiemat kõlapinda leidnud, trio vaikselt kammerlik free-jazz on leidnud järgijaid ja plaate on korduvalt uuesti välja antud. Järgnes koostöö George Russelli, Art Farmeri ja Stan Getziga. Steve Swallow nimi sai tuntuks, juba 1964. aastal tunnistasid kriitikud ajakirjast Down Beat ta parimaks nooreks bassimängijaks. Sellest hetkest on praktiliselt võimatu kokku lugeda jätkuvalt aktiivse juubilari plaadistus- ja mängupartnerite hulka – see oleks peaaegu jazzmuusikute Who is who. Stan Getzi ansamblist leidis Swallow ”hingesugulase”, vibrafonist Gary Burtoni, kellega ta on koos musitseerinud ja plaadistanud aastakümneid. Gary Burtoni kvarteti (Swallow, bass ; Roy Hines, trummid ; Larry Coryell, kitarr) 1967. aasta plaati ”Duster” on peetud üheks esimeseks fusioni-plaadiks jazziajaloos.

Steve-Swallow

Olles juba hinnatud akustiline bassimängija tegi Steve Swallow 1970. aastal „kannapöörde” ja hakkas mängima basskitarri. Basskitarr oli jazzmuusikasse jõudnud juba 50ndatel. Mitmed bassimängijad kasutasid vaheldumisi akustilist bassi ja basskitarri, kuid Swallow oli üks esimesi, kes spetsialiseerus ainult basskitarrile. Oma 2009. aasta intervjuus kirjeldab Swallow oma otsust: „Mina ei valinud basskitarri, tema valis mind. Sarnaselt suuremale osale jazzmuusikutest, olid mul sügavad eelarvamused basskitarri suhtes. Täiesti juhuslikult ühel muusikamessil võtsin kätte Gibson EB2 kitarri ja ma armusin jäägitult”. Swallow oli ka üks esimesi bassiste, kes lisas kitarrile viienda, ülemise C keele. Just basskitarril kujunes välja Steve Swallow’le omane, tihti kõrgetes registrites laulev ja lüüriline mängustiil. Steve Swallow ei mängi sõrmede vaid plektroniga. Muusik räägib ise: „Ma polnud rahul oma tooniga, kui hakkasin basskitarri mängima. Mulle oli jätnud sügava mulje Jim Halli kitarri laulev kõla ja fraseeimine (mängisin koos temaga Art Farmeri ansamblis). Paradoksaalselt saavutasin endale meeldiva soundi just plektronit kasutades”.

Kokkusaamine Paul Bleyga oli Steve Swallowle pöördeline mitte ainult muusikaliselt. Sama oluline oli tutvumine Carla Bley’ga, kellega algas tänaseni kestev muusikaline koostöö. Alates 1978. aastast on Steve Swallow olnud kaastegev kõigis Carla Bley muusikaprojektides – duettidest bigbändini. Pikaajaline koosmusitseerimine ja ühine plaadifirma XtraWATT majandamine sidus ka muusikute eluteed. 80ndate lõpust on Steve Swallow ja Carla Bley „paar jazzis ja armastuses”. Veel sellel sügisel on oodata uut plaati ja Euroopa kontserte.
Palju edu vanameistritele!

 

Avo Kartul / TÜ raamatukogu fonoteek

Artikkel ilmus Jazzi Palas nr.30

Pin It on Pinterest