Ralph Towneri kitarrimänguga puutusin esimest korda kokku 70ndate teisel poolel, kui juhuslikult sattus kätte ECMi plaat „Solstice“. Hiljem olen kuulnud tema kristallselget akustilist kitarri väga erinevatel ECMi ja teiste firmade plaatidel. Ja neid, kus Towner on esinenud, on palju – kõikvõimalikes kooslustes, solistina või juba üle nelja aastakümne ansambli Oregon liikmena.

Ralph Towner alustas lapsena isa eeskujul trompetiõpinguid. Teismelisena asendas trompetit klaver, ülikoolis õppis ta kompositsiooni ja klaverit ja esimesed ülesastumised olidki pianistina. On huvitav, et kitarri leidis ta alles ülikooli lõpukursustel. Ja kuigi nüüdseks on klassikaline kuuekeelne kitarr ja Ralph Towner lahutamatud, on ta praegugi nauditav pianist. Samuti pole kadunud armastus noorpõlvepilli trompeti vastu, talle meeldib seda kuulata ja ta on teinud koostööd jazztrompetistidega (Kenny Wheeler, Paolo Fresu).

Kui avastasin, et tänavuse Viljandi kitarrifestivali üks esinejaist on vanameister Ralph Towner, oli selge, et tuleb Viljandi tee jalge alla võtta. Pärimusmuusika Aida suur saal oli peaaegu täis, publiku hulgas palju pillimehi.

Kontsert algas punktipealt, Towner astus lavale ja alustas lummavat etteastet. Vaheldusid erinevad palad tema pikalt loometeelt – kuulsime omanäolist bluusitõlgendust, paari jazzistandardit ja ühe pala esmaettekannet. Veidi üle tunni puhast muusikat, sest esineja rääkis vähe, lisaks lugude pealkirjadele vaid mõni tutvustav sõna.

Foto: Rene Jakobson

Foto: Rene Jakobson

Esimestest taktidest haarasid kitarrihelid jäägitult endasse. Meistrite puhul pole kunagi vaja rääkida erakordsest tehnikast või virtuoossusest. Virtuoosne pillikäsitsemine on elementaarne, on eeldus muusikalise mõtte kuulajateni viimisel. Towner oli kui rahulik ja tark jutuvestja. Lood voolasid, üllatasid vahel mõne ootamatu käiguga, panid hetkeks kulmu kergitama, aga jõudsid lõpuks vaiksesse finaali. Ja kohe algas uus jutt, nüüd juba teises tonaalsuses. Polnud kiirustamist, polnud flamenko peadpööritavat särinat või ladina tantsulisust, polnud puänti, olid lihtsalt sillerdavad, kirkad helid. Oivaliselt mängitud ja komponeeritud muusika.

Kui ainult akustilist kitarri mängival Towneril on piisavalt jazzmuusikutest kolleege (kas ka konkurente?), siis 12-keelsel akustilisel kitarril jazzimaailmas teisi mängijaid eriti polegi. Viljandi kontserdil kostitas maestro kuulajaid kahe palaga sellel jazzis väga haruldasel pillil, manades oma erilise mängutehnikaga esile muljetavaldava klavessiini tämbrit meenutava helikeele.

Publik võttis kontserdi ülisoojalt vastu, muusik ja muusika olid seda väärt. Liiatigi juhtub sellise kaliibriga muusikuid meie kontserdipaikadesse harva.

Kuna vanameister Ralph Towner tähistas tänavu 1. märtsil oma 75. sünnipäeva, siis võiks seda kirjatükki ka tagantjärele juubeliõnnitluseks pidada.

 

Avo Kartul / TÜ raamatukogu fonoteek

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 31.

Pin It on Pinterest