Jazzkaare eestvedaja Anne Erm, keda võib julgelt nimetada Eesti jazzi emaks, tähistab 4. septembril oma 70. juubelit. Tartu Jazzklubi ja Jazzi Pala soovivad väsimatule kultuuriedendajale jätkuvalt säravaid silmi, kestvat rõõmu muusikast ja tugevat tervist!

Anne, oled imetlusväärselt energiline, rõõmsameelne ja nooruslik naine, mis on nende omaduste saladus? Kust ammutad jõudu?

Eks neid eluelaani allikaid on mitmeid. Eeskätt tuleb energia ikka muusikast, headest emotsioonidest, suhtlemisest toredate inimestega, värskest õhust, loodusest, liikumisest, reisimisest … Meie elu mõjutavaid tegureid on hästi palju, aga pean küll nentima, et midagi spetsiaalselt ma ei ole välja mõelnud ega ette võtnud. On nagu on. Teisalt elan nagu orav rattas. Kui üks üritus hakkab läbi saama, tuleb juba teine ja kolmas peale ja ega liikuvalt rongilt nii lihtne polegi maha hüpata.

Oled näinud jazzmuusika arengut Eestis päris pika aja jooksul. Kas ning kuidas on selle muusika olemus ja kõla nende aastate jooksul muutunud?

Nagu kogu maailm on muutumises, nii ka jazz. Mul on kohutavalt hea meel, et Eesti jazz on nii pikkade sammudega Euroopa parimatele kandadele astumas. Kuigi meil oli väga andekaid jazzmuusikuid ka 60-ndatel ja 70-ndatel, siis ikkagi üldine tase ja teadlikkus maailmas toimuvast hakkasid tõusma koos järjepideva kõrgetasemelise jazziharidusega, esmalt Otsakoolis, siis Viljandis ja EMTAs. Ja alates sealtmaalt kui õpetama hakkasid Taanis, Rootsis ja Soomes õppinud andekad jazzmuusikud Jaak Sooäär, Raul Sööt, Tanel Ruben ja hiljem juba mitmed teisedki. Hea õppejõud ja hea eeskuju on ande kõrval üks edasiviiv tegur, peamine on aga iseendale eesmärkide seadmine, tahe ja armastus selle muusika vastu. Nii võib öelda, et olen eesti muusikute saavutuste üle uhke, kuigi mitmel instrumendil on puudu veel tipptegijatest.

Sa oled ellu kutsunud loendamatu hulga kontserte, kas mõni nendest on eriliselt meelde jäänud?

Paraku on nii, et iga esimene asi on väga tähtis ja sööbib mällu rohkem kui järgnevad. Pean tunnistama, et esimesel festivalil aastal 1990 oli ikka väga oluline trombonisti-laulja Ray Andersoni kvarteti esinemine. Tema kontsert oli meile n.ö. esmaseks mõõdupuuks ja meil ei tulnud pettuda, ta on käinud Jazzkaarel neli korda. Üle ega ümber ei saa ka eesti jazzile olulisest legendist saksofonist Charles Lloydist, kes on pärast 1967-ndat veel kolm korda käinud ja kes andis võrratu kontserdi sel kevadel oma juubelituuri raames. Tippklassi artiste on esinenud igal aastal hulganisti, aga nende kõrval rõõmustavad väga ka meie oma eesti esinejad ja ühisprojektid maailma tippudega, nagu on olnud meie unistuste bigbändil EDDB-l või siis lähiminevikust Django Batesi ja Dave Liebmani projektid eesti muusikutega või Kristjan Randalu ja Jaak Sooääre projektid maailma muusikutega.

Anne Erm / foto Stanislav  Moshkow

Anne Erm / foto Stanislav Moshkow

Jazzil oli nõukogude ajal keelatud ja kättesaamatu vilja maitse juures, kas vabas Eestis on selle tähendus teine?

Jazz sümboliseerib endiselt vabadust ja kompab isiksuse võimete piire. Lisaks sellele, et sa oled tugeva isikupäraga muusik, pead sa olema ka hea teiste kuulaja ja paindlik muusik, eriti siin Eestis, kus jazzmuusikud on hinnatud partnerid väga erinevates projektides, sest neil on avar muusikaline silmaring ja nad saavad kõigega hakkama. Mulle tundub, et jazzi on hakatud rohkem hindama ja tõsisemalt võtma, seda tänu nii Jazzkaare, kui Eesti Jazzliidu, Tartu Jazzklubi, paljude väikeste ja suurte klubide ja festivalide ning muusikaõppeasutuste tõhusale tööle ning liidrite eeskujule.

Igal aastal ilmuvad Jazzkaare üritustele uued noored Eesti artistid. Kas kõik nad leiavad endale Eestis rakenduse? Keda tooksid esile meie uuest põlvkonnast?

Andekaid noori muusikuid on palju. Võib-olla mõned neist jäävad toppama teatud tasemele ja ei pingutagi, et oma Sinilindu püüda. Aga kahtlemata on noorte hulgas karismaatilisi tippe, keda inimesed kuulavad heal meelel ja kes innustavad ka teisi. Noore jazzitalendi tiitli võitnud muusikud on kõik erilised. Viimaste seas siis lauljatar Kadri Voorand, bassist Peedu Kass, löökpillimängija Kaspar Kalluste… Aga nüüd juba sutsu üle kolmekümnene pianist Kristjan Randalu on endale maailma jazzilavadel nime teinud ja pianistil-heliloojal Holger Marjamaal on väga hea potentsiaal kaugele jõuda. Tublisid muusikuid on meil tõesti päris palju. Kurb tõsiasi on see, et kui muusik valmistab ette uue kava, saab ta sellega anda 4-5 kontserti ja ongi ring täis. Lihtsalt Eesti on nii väike ja maailma lavadele jõuda on keeruline. Kõige lihtsamalt pääseb sinna isiklike kontaktide ja koostööprojektide kaudu.
Praegu pakuvad mitmed eesti muusikud konkurentsi Euroopa jazzilavadel. Piirid ja piirangud on vaid kuulajate ja korraldajate peades, kes mõtlevad umbes nii: Kas ikka see tundmatu bänd on nii hea, et tasub seda kuulama minna? Kas ikka tasub naabreid esmajoones kuulama minna, vaatame-kuulame kõigepealt kaugemaid artiste, keda võib-olla ei kuule nii tihti. Kui aga artisti ja bändi nimi juba tuttavaks saavad ja kuuldus levib korraldajate ringkondades, siis hakkab ka Eesti muusikutel järjest paremini minema. Niisiis õnn ja isiklik panus, mõlemad on olulised.

Mida soovid Eesti jazzile?

Eesti jazzile võiks soovida häid ja tugevaid muusikutest liidreid. Need tublid muusikud, kes praegu Eesti jazzielu veavad, ootavad rohkem uusi uute ideedega tegijaid. Ja muusikutel jagugu õpihimu ja lati kõrgemale tõstmise soovi kogu elu. Loodan, et seda oskavad hinnata nii kuulajad kui kultuuri rahastajad. Ja kui pilvedesse tõusta või laskuda – eesti jazzil võiks ju ka oma maja olla, või vähemasti saal, kus saaks hommikupoolikuti harjutada või salvestada ja õhtuti kontserte anda.

TJC

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala Nr 11.

Pin It on Pinterest