Wes Montgomery 90?

Wes-Montgomery6. märtsil möödub 90 aastat Wes Montgomery sünnist – tõsi, teistel andmetel sündis ta mitte 1925., vaid 1923. aastal, kuid nii ehk naa on tegu kolmanda jazzkitarri hiiglasega Django Reinhardti ja Charlie Christiani kõrval, muusikuga, kelle mõju ja eeskuju ulatub kaugele väljaspoole jazzmuusika piire ning on tuntav tänaseni.

Sünniaasta-segadusest tulenevalt ollakse eri meelt ka selles osas, kas John Leslie „Wes” Montgomery alustas kitarri mängimist 18-, 19- või koguni 20-aastaselt, kuid enamik autoriteete kinnitab, et huvi kitarri vastu tekkis noorel mehel pärast Charlie Christiani kitarrisoolo kuulmist Benny Goodmani Orkestri palas „Solo Flight” – ning et vaid kuus kuud pärast kitarri kättevõtmist teenis Montgomery juba sellega leiba, mängides noot-noodilt neidsamu Christiani soolosid.

Mitte, et Montgomery väga nooti oleks tundnud; iseõppijana lähenes ta kitarrile omal moel, kasutades keelte tõmbamiseks vaid pöialt ning rakendades soleerimisel nii oktaave kui akorde viisil, mida seni kitarri jaoks võimatuks või vähemasti ebamugavaks oli peetud. Innovaatori ja iseõppija eeskuju oli nakkav: Wesi vanemat venda William Howard „Monk” Montgomeryt võis peagi nimetada üheks jazzi ajaloo esimestest elektrilistest basskitarristidest, klaverimängijast noorem vend Charles „Buddy” Montgomery aga vahetas ansambli Mastersounds loomisel üleöö klaveri vibrafoni vastu.

Esimesed albumid salvestaski Wes Montgomery 1950tel peretrioga Montgomery Brothers ning lõi kaasa ka paaril Monki ja Buddy Mastersoundsi LP-l. Kontsert-tegevuses keskendus ta põhiliselt kodulinna Indianapolise klubidele ja jäi nii pikaks ajaks „suure jazzi” radarilt kõrvale. Lõpuks helistas Indianas tuuril olnud Cannonball Adderley isiklikult plaadifirma Riverside bossidele New Yorki ning soovitas tungivalt äsjakuuldud kitarristiga plaadileping sõlmida.  Nii ka sündis, ja Montgomery hinnatuimad plaadistused pärinevadki Riverside’i ajast. Neist parimaks loetakse tihti albumit „The Incredible Jazz Guitar of Wes Montgomery” (1960), millel kitarristi saadavad tema algse orelitrio asemel Tommy Flanagan klaveril, Percy Heath kontrabassil ja Albert Heath trummidel. Äramärkimist väärib kindlasti ka koostööprojekt Modern Jazz Quarteti vibrafonisti Milt Jacksoniga, „Bags Meets Wes!” (1962) – räägitakse, et Jackson oli nõus Riverside’iga lepingut sõlmima ainult sel tingimusel, et saab Montgomeryga plaadistada.

1964. aastaks oli aga plaadifirma pankrotis ning Montgomery liikus edasi Verve’i alla, kus tema kitarrijazzi asuti mehe enda heakskiidul „massidele kergemini vastuvõetavaks muusikaks” vormima. Kauaoodatud crossover-edu ja jazzifanaatikute pahameel ei jäänud tulemata, kuid sellepärast ei tasu veel tervele Verve’i-perioodile käega lüüga – nii näiteks on Oliver Nelsoni arranžeeritud ning Hammondi-virtuoosi Jimmy Smithiga salvestatud „Jimmy & Wes: The Dynamic Duo” ja „Further Adventures of Jimmy and Wes” (1966) suisa kohustuslik kuulamine.

Montgomery viimased kolm A&M Recordsile salvestatud albumit liikusid veelgi kaugemale popmuusika suunas, kuid kontserdilavadel jätkas ta jazzi mängimist kuni lõpuni. Wes Montgomery suri infarkti tagajärjel 15. juunil 1968.

 

Bobby McFerrin 65

Bobby_McFerrin-by-Carol_Friedman11. märtsil tähistab oma 65. juubelit Bobby McFerrin… Siin peaks nüüd järgnema mingi kokkuvõttev termin, ühene määratlus, et kes ta siis on selline, aga seda ühte ainuõiget vastust on McFerrini puhul maru raske leida. 

Jazzlaulja ja uskumatu vokaalakrobaat? Kahtlemata. Sümfooniaorkestri dirigent ja muusikapedagoog? Jälle õige. Rahvusvaheline popstaar ja kümnekordne Grammy-võitja? Ka seda ta on. Ütleme siis lihtsalt ja maakeeli: Bobby McFerrin, mees nagu orkester.

Robert Keith McFerrin, Jr. sündis 1950. aastal New Yorgis ooperilauljate Robert McFerrini ja Sara Copperi perre ning alustas 6-aastaselt klaveriõpinguid; tema muusiku-karjäär saigi alguse klaverisaatjana ning jätkus mõnda aega laulva pianistina. Töö Jon Hendricksi ansamblites ning viimaselt saadud juhatus ja julgustus tõid esmase tuntuse ning viisid edasi Wynton Marsalise, George Bensoni ja Wayne Shorteri juurde, kuid 1980te alguseks oli McFerrin üha enam pühendunud ainult inimhääle najal antud sooloesinemistele – kuuldavasti Keith Jarretti klaverikontsertide äraspidisel eeskujul.

Polüfooniline laulumaneer ning omaenda keha kasutamine efektse ja efektiivse rütmiinstrumendina tegid McFerrinist kaheksakümnendate keskpaigaks vokaaljazzi maailmas tehtud mehe. 1988. aastal aga tõukas tema pala „Don’t Worry, Be Happy” ootamatult edetabelite tipust Guns’N’Rosesi loo „Sweet Child O’ Mine” – pälvides esimese Billboardi tippu jõudnud a cappella esituse au ning tehes McFerrinist üleöö rahvusvahelise superstaari. Kuid selle asemel, et üritada uusi pophitte treida, otsustas mees teda tabanud edu kasutada selleks, et oma teisi, vägagi erinevaid ideid ja projekte ellu viia, ning on seda rada käinud tänaseni – tuuritades USAs ja Kanadas sümfooniaorkestrite laulva dirigendina, salvestades koos Chick Corea ja Jack DeJohnette’iga, osaledes Sir George Martini biitli-projektis „In My Life”, jne.

 

Al Jarreau 75

Al_Jarreau12. märtsil saab 75-aastaseks Al Jarreau – jazzlaulja, keda seitmekümnendate teisel poolel peeti oma žanris ületamatuks, kuid keda pärast lugematuid plaate, tuure ning parima vokaalesituse Grammy võitmist nii jazzi, popi kui R&B kategoorias nähakse nii kommertslikuna, et mõned jazzientsüklopeediad eelistavad teda üldse mitte mainida. 

„Jarreau suudab matkida tervet orkestrit: trumme ja saksofone, trompeteid ja flööte, congasid ja basse, madalaimatest bassihelidest kõrgeima falsetini, justkui oleks tema käsutuses tosin või enamgi erinevat mees- ja naishäält,” kirjutab „Jazziraamatus” Joachim E. Berendt. „Hiljem läks Jarreau kommertsialiseerumise teed nagu mitmed teisedki vokalistid…”

Noh, jah. Alwin Lopez Jarreau sündis 1940. aastal Wisconsinis kirikuõpetaja ja kiriku klaverimängija perre, kus oli kokku kuus last. Laulma hakkas ta 4-aastaselt, tegi ülikooli ajal bändi ja laulis hiljem hobikorras George Duke’i trios, kuid õppis hoopis psühholoogiat, töötas nõustajana ning otsustas muusikukarjääri kasuks alles 28-aastaselt. Esimene album „We Got By” ilmus 1975. aastal ning seda saatis kohene edu, mis ei vaibunud ka 1980te algul, kui Jarreau vaikselt jazzi maailmast popmuusikasse suundus.

Sellest ajast peale on Al Jarreau jätkanud Grammyde korjamist, esinenud nii Wembley staadionil, McDonaldsi reklaamides kui Broadway muusikalis Grease!, laulnud hitiks Bruce Willise tähelennuks kujunenud telesarja „Moonlighting” tunnusmeloodia ja tuuritanud sümfooniaorkestriga – ega kavatsegi veel pensionile jääda.

Muide, 2006. aastal salvestas Jarreau albumi „Givin’ It Up” mehega, kelle karjäär koosneb veel konkreetsemalt kahest erinevast poolest: poplaulja ja jazzkitarristi George Bensoniga. Nimetatud plaadil tegid kaasa ka näiteks Paul McCartney, Herbie Hancock, Marcus Miller, Stanley Clarke, Vinnie Colaiuta jpt. Nagu „Jazziraamatki” tunnistab, on Jarreau’ „jäljendamatu jazzitunnetus selgelt tunda ka pop- ja rockmuusikas.”

 

Juubelilood kirjutas

Andres Roots / TÜ raamatukogu fonoteek

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 26.

 

Pin It on Pinterest