Seekordse kaaneintervjuu portreteeritav on enam kui viiekümnel heliplaadil üles astunud ning mitme sooloplaadi autor kitarrist Ain Agan, kes lisaks muusikutööle on aastaid tegev olnud ka pedagoogi ja festivalikorraldajana. Tema eri tahkudest, uuest tööst Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis, aga ka kohtumistest võõraste kultuuridega vestles Ainiga Juhan Hellerma.

Üks küsimus, mida intervjuudes ikka küsitakse, on see, kuidas inimese erialane teekond algas ning mis olid selle teekonna esimesed olulised sammud. Kuivõrd oluline selline oma loo tagantjärgi jutustamine Teie jaoks on?

Kuna muusika on minu teadliku elu jooksul olnud üheks oluliseks mind käivitavaks jõuks, mind suunanud, aidanud ja huvitanud, on kogu minu senine elu olnud seotud muusika tegemisega ja ka selle õpetamisega.

Mingid olulised otsused ja valikud, mida olen elu jooksul teinud, olid ilmselt siis, kui neid tegin, võimalikest parimad. Neid ei olegi mõtet tagantjärgi hinnata, sest ilmselgelt olid nad sel hetkel kõige õigemad.

Praegu olen veel selles eluetapis, kus pigem vaatan ettepoole, mis muidugi ei välista, et ei võiks eelnenud elukogemust enese jaoks parimal moel ära kasutada.

Möödunud aastal lõpetasite pikaaegse töö Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias ja alustasite sügisest tööd Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli rütmimuusika osakonna juhataja ja kitarri eriala õpetajana. Mis mõtete ja plaanidega Tartusse tulite ning mille poolest uus töö eelmisest erineb?

Tartusse ja Elleri kooli tulek oli üks suur juhus ja mitmete asjade kokkulangemine.
Kahe kooli põhilisi erinevusi on see, et üks on ülikool ja teine on keskastme õppeasutus. Minu töö on paljuski sama – õpetada muusikat, õpetada muusikat mängima, kuulama. Samuti on oluline innustamine, julgustamine ja püüd olla eeskujuks. Ka muusikaosakonna administratiivne töö on sarnane: õppetöö korraldus, erinevate workshoppide ja õpilaste esinemiste organiseerimine jne.
Olen muide aastaid tagasi põgusalt ka Tartus elanud ning isegi Elleri koolis õppinud. Ju siis pidi nii minema, et ma Tartus tagasi olen.

Tartu ja Viljandi on teada-tuntud vaimu-ja kultuurikantsid. Kui vaadelda nende linnade arengut viimase paarikümne aasta kontekstis, siis kuidas Teile tundub, mis seisus vaim ja kultuur praegu on. Kas jätkub ideid, hoogu, pulbitsemist ja süvenemistahet või leidub ka midagi, mis murelikuks teeb?

Tartu vaimu kohta ma ei oska midagi tarka kommenteerida (naerab). Nüüd osaliselt Tartusse elama asudes hakkan vast seda linna ja siin toimuvat paremini mõistma.
Pea 17 aastat tagasi, mil Viljandis õpetamas hakkasin käima ning kuhu mõned aastad hiljem ka elama asusin, on seal minu meelest toimunud suured muutused. See aeg, mil Viljandi Kultuurikolledžist sai Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, tundub praegu kui üks hull unenägu. Kõige selle õpetamise ja administratiivse töö kõrvalt tegin ma nii muusikaprojekte kui ka muid erinevaid ettevõtmisi. Ideid oli palju ja enamus sai ka teostatud.

Olen mõelnud, et kas seda muusikat ja muud, mida, nagu mulle tundub, igapäevaselt üha rohkem pakutakse, liiga palju ei ole? Kas kõigele on kuulajat/vaatajat? Kas mingid asjad siin maal on ikka balansis või on see mingi üleminekuaeg balanssi jõudmaks? Ma ei tea. Ma ei ole nii suur mõtleja, et mingeid omi tõdesid välja pakkuda ja öelda, et äkki nii on parem. Üks asi, mida sooviksin, oleks see, et inimeste vahel oleks rohkem hoolivust ja teineteise möistmist. Muusika üksi ei suuda ju maailma päästa. Püüan muu elu kõrvalt ka igapäevapoliitikat jälgida, aga siin olen ma ainult vaatleja.

Ain Agan / foto: Pilleli Lääts

Ain Agan / foto: Pilleli Lääts

Interpreedina olete üles astunud paljudel lavadel maailma eri paigus. Kuivõrd on loomingulises plaanis olnud Teie jaoks oluline reisimine, eri rahvaste ja kultuuridega tutvumine? Kas loomingulise energia kogumiseks on vaja kontakti tundmatuga või pärineb see vastupidi just millestki kodusest ja omasest?

Reisimine ja erinevate maade ning kultuuride kompamine on minu jaoks alati oluline olnud ning kindlasti mõjutab see ka mõttelaadi ning loomingut.

Õnneks on elu jooksul selliseid reise olnud, kus esinemiste kõrvalt näed ka maad, inimesi ja saad natukene kultuuri maitsta.

Erinevaid riike väisates tahan ma näha ja kogeda, kuidas elavad inimesed külades, maal, väikelinnades. Mulle meeldib minna külakõrtsi ja süüa seda toitu, mida seal süüakse, kuulata muusikat, mida seal mängitakse ja võtta mõne kohalikuga üks kohalik naps – soovitavalt vein!

Olete alates aastast 2008 korraldanud Viljandi Kitarrifestivali. Kui palju on festival selle aja jooksul muutunud ja kasvanud ning mida on oodata järgmiselt, käesoleva aasta oktoobris toimuvalt festivalilt?

Kui festivali alustasime, oli meil kogu nädala jooksul toimuv ikka välja mõeldud stsenaariumi järgi paigas. Mõnel aastal oleme produtseerinud ka eriprojekte, andmaks nii eesti heliloojatele kui ka muusikutele uusi, Eesti kontekstis seni olematuid väljakutseid. Näiteks kitarrid ja Tallinna Kammerorkester, kitarrid ja Eesti Filharmoonia kammerkoor, uudisteosed keelpillikvartelile koos kitarrisolistiga jne.

Selle aasta Viljandi kitarrifestival leiab aset 11.-15. oktoobril ning kava on ka juba peaaegu koos. Paari välismuusikuga käivad veel läbirääkimised. Mõned nimed: Eivind Aarset, Jan Akkerman Band, Robert Jürjendali juubelikontsert, Andre Maaker, Erki Pärnoja, ”Juhan”.

Kevad on imeline aeg – kõigil on kiire, sagimist on palju, aga samas on õhus nii palju värskust ja energiat. Kuidas Teie jaoks seekordne kevad tuleb ning millal Teid järgmine kord esinemas näha võib?

Eelkõige kannan hoolt selle eest, et minu esimene tööaasta Elleri koolis kenasti lõpetatud saaks ja uued õpilased rütmimuusika osakonda õppima pääseksid.

Eelmise aasta lõpetasin oma rahvusvahelise kvarteti uue albumi ”Now I Know” esitluskontsertidega ja selle aasta alguses toimusid erinevates kohtades Eesti Kontserdiga koostöös teoks saanud Viljandi kitarrifestivali eriprojekti ”KAHEKSA” kontserdid. Need tegevused võtsid piisavalt palju energiat ja natukene puhata ning mõtlemisaega on ka tarvis, et mitte kohe järgmiste ideedega edasi tormama hakata.

Nüüd olen tasapisi valmistanud ette uut kava oma vana sõbra, Soome tippsaksofonimängija Manuel Dunkeliga, kellega suvel Eestis mõned kontserdid teeme. Kvartetti kuuluvad Mihkel Mälgand bassil ja Mika Kallio trummidel.
Esinen sel suvel ka koos Villu Veskiga, Lembit Saarsaluga ja kui hästi läheb, siis oma abikaasa Mai Aganiga.

Püüan võimalikult palju olla oma maakodus, mis asub metsa sees ja ilma sealt saadava energiata ei taha elu ette kujutadagi.

Juhan Hellerma

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 37.

Pin It on Pinterest