Jazzlaulja, popstaar ja Oscariga pärjatud filminäitleja, kelle lähemasse suhtlusringkonda kuulusid ühtviisi presidendid ning allilma liidrid – Frank Sinatra (1915-1998) oli seda kõike, müües oma 60 aastat kestnud karjääri jooksul üle 150 miljoni heliplaadi.

12. detsembril möödub 100 aastat päevast, mil Hobokenis, New Jerseys sündis itaalia emigrantide perre poeg – Francis Albert Sinatra. Nooti lugema Frank ei õppinud ega läbenud ka muud kooliharidust pikalt maitsta, küll aga vaimustus ta varakult svingist, bigbändidest ja Bing Crosbyst, võttis omal käel hääleseade tunde ning teenis juba teismelisena laulmisega taskuraha. 1935. aastal ühines ta vokaaltrioga The Three Flashes, millest sai seeläbi The Hoboken Four, 1939. aastal aga liitus Harry Jamesi orkestriga ning salvestas oma esimesed heliplaadid. Kesises läbimüügis pettununa liikus ta mõni kuu hiljem edasi Tommy Dorsey orkestrisse, kus teda saatiski märkimisväärne edu – 1941. aasta kevadel kuulutasid ajakirjade Downbeat ja Billboard lugejad Sinatra parimaks meeslauljaks.

FrankSinatra_pannkoogid

Karjääri edasist tõusu soosis saatus: nimelt keelas USA muusikute ametiühing 1942. aastal pillimeestel kaheks aastaks plaadistamise, nõudes plaadifirmadelt esitajatasude maksmist. Lauljaid salvestuskeeld aga ei puudutanud, nii et kui enne streiki olid superstaarideks orkestrijuhid oma orkestritega ning vokaalsoliste kasutati vaid vahepaladena, siis streigi lõpuks olid lauljad kuulsamad kui bigbändid. Kõneldakse, et 1940te keskpaigaks oli nõudlus Sinatra järele helistuudios ja kontserdilaval nii suur, et tihti tuli tal laulda 100 laulu päevas.

Siin aga läheb lugu veelgi põnevamaks: nimelt peetakse Sinatrat Mario Puzo/Francis Ford Coppola maffiasaaga „Ristiisa” ühe tegelase prototüübiks. Filmis aitab maffia laulja Johnny Fontane’il vabaneda lepingust tülika orkestrijuhiga – ning kui Sinatra 1942. aastal soolokarjääri alustas, tuli Tommy Dorseyga lepingu lõpetamisel appi tema tegelik ristiisa, gängster Willie Moretti. Nagu Fontane’il, hakkas ka Sinatral 1940te lõpul ülekoormusest hääl alt vedama ning populaarsus kahanema, ning nagu Fontane’il, tuli uus tõus rolliga mittemuusikalises sõjafilmis, milleks oli 1953. aasta „From Here to Eternity”. Kas rolli saamiseks ka tegelikult kellelegi verine hobusepea voodisse sokutati, on raske öelda, tõsi igatahes on, et Sinatra isa pärines Sitsiiliast, ta ise külastas 1946. aastal kurikuulsa Lucky Luciano kutsel Havannat ning FBI tundis tema tegevuse vastu surmani suurt huvi.
Filmi- ja lauljakarjäär jätkusid pikka aega paralleelselt ning algselt pidi Frank Sinatra mängima peaosa isegi Don Siegeli 1971. aasta märulis „Dirty Harry”, kuid tervisehädade tõttu läks roll Clint Eastwoodile. Samal aastal jäi Sinatra ka lauljana pensionile, kuid pöördus kontserdilavadele tagasi juba 1973. aastal. Tema enimmüüdud albumiks sai 1993. aasta „Duets” ning viimast korda astus vanameister lavale 1995. aastal, lauldes oma 80. juubeli pidustuste lõpetuseks pala „New York, New York” viimased read.

Ameerikas on Sinatraga populaarsuselt võistelda suutnud vaid Elvis ja biitlid, ning kui rokipõlvkonna jaoks oligi ta 1960tel-1970tel osa establishment’ist, kelle vastu mässata, siis aeg on ka selle lõhe ületanud: 2003. aasta linateoses „The Night We Called It a Day” kehastas Sinatrat kuuekümnendate kultusfilmi „Easy Rider” lavastaja Dennis Hopper ning tänavuse juubeliaasta puhul on Sinatra lauludega plaadi avaldanud isegi Bob Dylan.

 

Andres Roots / TÜ raamatukogu fonoteek

Artikkel ilmus ajalehes Jazzi Pala nr 32.

Pin It on Pinterest